SPORDIHOMMIK I Henn Pärn: igal eluetapil saab nautida elu, hoida end vormis ja käia sirgelt
Henn Pärn on koolist saati teinud suusatamist, võrkpalli ja kergejõustikku ning viskab nalja, et ka Siberis käik pani tugeva aluse hilisemale sportlikule eluviisile.
Veteransport algab 35. eluaastast ja võistlusklassid on viie aasta kaupa. Henn Pärn ütleb, et spordiveteranide koondise juhina esindab ta vanuseklassi 35. eluaastast kuni kalmistuni. Pärn võitis sel aastal oma vanuseklassis heitealadel Eesti meistrivõistlustelt kolm ja Balti meistrivõistlustelt kaks kuldmedalit ning lisaks muid medaleid kokku kümme. Üks Eesti meistritiitel tuli heidete mitmevõistluses, kus kavas on vasaraheide, kuulitõuge, kettaheide, odavise ja raskusheide.
Pärn on näinud, et paljud tahavad kiiresti tippu jõuda, aga põlevad erinevatel põhjustel läbi. Tema sõnum noortele on, et ärge kiirustage oma elu rikkuma üle pingutades – igal eluetapil saab nautida elu, hoida end vormis ja käia sirgelt. Selleks peab inimene õppima ennast tundma ja oma keha kuulama.
„Minu hommik algab nagu päikesetõus. Päike ei hüppa ju äkki välja, vaid tõuseb rahulikult. Mõned käivad hommikul vara jooksmas, aga mina virgun rahulikult, saadan lapselapse kooli, joon kohvi ja kella 10 ja 11 vahel toimub minu enesekontroll. Mul ei ole mingit süsteemi, et jooga või muu õpetus. Testin pidevalt erinevaid lihaseid ja teen venitusharjutusi. Kuna ma olen n-ö vähe rasvane, siis lihased kipuvad omavahel kleepuma ja ma pean neid aeg-ajalt lahti kiskuma. Kusjuures harjutusi ei tee ma lõdvalt, vaid ikkagi valu piiril. Kõik harjutused on kavandatud kergejõustikku ja võrkpalli silmas pidades. Alustan varvastest ja lõpetan näppudega. Teen ka erinevaid kõnniharjutusi, et traumasid vältida, näiteks auklikul kõnniteel. Oluline on mõtestada, milleks ma seda teen. Minu võimlemisharjutused on ettevalmistus heidete mitmevõistluseks ja ma kontrollin neid lihaseid, mis selles tegevuses osalevad.
Kui tunnen näiteks, et õlg on kange, siis sel päeval töötan õlalihastega rohkem, aga läbi teen ikka kogu programmi. Abiks on ka kahekilone pomm, millega saab venitada õlavööd ja ka kumme saan venitusteks kasutada.”
Kõige tähtsam pole kohustus, vaid sisetunne
Pärna hommikused venitused on ka vahele jäänud ja erinevatel põhjustel. Vahel näiteks on ta lülitunud sügavalt töösse. Mees rõhutab, et ta pole seda tüüpi inimene, kes kivist vee välja pigistab, vaid lähtub sisetundest. Kui lihased on väsinud, siis uut koormust ei tohi anda. Võistlema ei tohi väsinud lihastega minna.
„Ma pean pidevalt hoidma kerget toonust ja vastavalt sellele enesetundele hommikul käitun. Mõnikord on hommikuti mõte erk ja siis ma mõtlen, kirjutan, helistan, pean läbirääkimisi. Mul ei ole niisugust mõttelaadi, et oi, täna sain vähe füüsilist koormust. Kõige tähtsam on ikka vabaduse tunne. Teen kõike oma vabast tahtest, ma olen sõltumatu, ma ei karda, mul ei ole hirmu. Ma teen kord aastas ka analüüsid, aga pidevalt ei mõõda ei vererõhku ega pulssi. Üldine enesetunne ja pidev valmisolek võtta vastu ükstaspuha milliseid otsuseid ja väljakutseid on palju olulisemad. Oleksin võinud ka viriseda, kui ma poleks ennast kokku võtnud, ja sama juttu räägivad kõik veteransportlased, kellega suhtlen. Üks neist rääkis, et naine küsis, mis sa rassid kogu aeg. Tema vastas, et kui ma ei rassiks, siis sa oleks sunnitud mind voodis keerama ja mulle pamperseid panema. Mõned annavad alla, teised jälle pingutavad ja tulevad iseendaga toime. Ma ütlen, et Eesti riik peaks ausamba püstitama neile, kes hoolimata kõigest tulevad ise toime. Näiteks meie võistlustel käib mees, kelle üks kehapool ei liigu. Väga lihtne oleks tal kodus istuda, aga tema heidab vasarat.”
Kuidas saada liikuma pool elanikkonnast?
Kui küsida Henn Pärnalt, mis järgneb hommikusele võimlemisele, vastab ta, et siis algab suur mõttetöö, kuidas Tallinna Spordiveteranide Koondis üles ehitada, kuidas olla koostööpartner linnale ja riigile. Vaadates sotsiaalministeeriumi rahvatervise arengukava või kultuuriministeeriumi spordiosakonna kava inimeste liikumise parandamiseks või Tallinna visiooni „Terve Tallinn liigub”, näeb ta, et need on loosungite tasemel ja pole teada, kuidas ja kes need plaanid ellu viib. „Ma pakun lahendusi selleks, et vanuseklass, keda ma esindan, 35 kuni kalmistuni, kõige väärikam osa ühiskonnast, hakkaks rohkem liikuma. Me võime ju ehitada uhked teed ja investeerida palju ja juba tegutsevad inimesed tegutsevad edasi. Küsimus on aga selles, kuidas saada liikuma pool elanikkonnast, kel neid liikumisharjumusi pole ja kes loodavad, et arstid aitavad. Meie koondis esindab tervet inimese elukaart. Me ühendame üle 40 spordiala ning meie treeneritel, kohtunikel ja harrastajatel on kompetentsi, et lahti mõtestada inimese tegevust kogu elukaare ulatuses.”
Treeningud kolm korda nädalas
Kolm korda nädalas teeb Henn Pärn kergejõustikutreeninguid. Spordiveteranide koondis on taas tööle pannud Tallinna tehnikaülikooli staadioni, mis oli vahepeal rohtu kasvanud. Nemad hooldavad seda ja seal toimuvad kolm korda nädalas ühistreeningud igasuguse ilmaga.
„Vahel teeme ka katsevõistlusi. Sel hooajal oleme teinud 15 võistlust, neli neist olid suuremad seeriavõistlused, kus on ikka telgid ka püsti ja lipud lehvivad. Emotsioon on oluline. Neil võistlustel on 30 osaleja ringis ja kümmekond kohtunikku.”
Veteranide seas kõige massilisemad heitealad on kuul ja ketas, aga kõrgus- ja kaugushüppes ning sprindis on vähe osavõtjaid, sest neid tehakse pigem 35. kuni 40. eluaastani. Kõige traumavabam ala on nimetatutest vasaraheide, kus on rakendatud kõik lihased ühtlaselt.
Kuulitõuget loeb Henn Pärn viiest heitealast oma nõrgimaks.
Oluline on perede kaasamine
Võistlustel on kohtunikeks sageli võistlejate lapsed ja lapselapsed. Nad on peakohtunikele abiks ja tegelevad ka ise spordiga. Henn Pärna tütar ja väimees ning lapselapsed on käinud kohtunikel abiks.
„Üks lapselaps mängib Selveri meeskonnas ja on mitmekordne Eesti meister võrkpallis. Olen mõlemat last õhutanud sporti tegema, olnud neile nii treeneriks, logistikuks kui ka massööriks – see on meie pere elustiil.
Praegu on Eestis kahjuks üpris tüüpiline, et vanemad ei käi vaatamas oma laste võistlusi. Võrkpallis oleme mina ja mu abikaasa praktiliselt ainsad sugulased, kes käivad oma lapselapsega kaasas. Tõsi, iluvõimlemises on rohkem vanemaid ja vanavanemaid vaatamas. Olen Soome eluga üsna hästi kursis ja näen, kui palju seal on lähedasi võistlustele kaasa elamas. Ma edastan sõnumi, et palun olge kohal ja toetage oma pereliikmeid, siis nad saavad aru, et peate nende sportimist oluliseks. Vanavanematel on laste kasvatamises suur osa, sest neil on aega rääkida ja kuulata ning on kogemusi, mille põhjal tegutseda. Kui endal seda kogemust ei ole ja sa ei tea, mis sportimine tähendab, siis on väga raske toeks olla. Me analüüsime ikka koos ka noormehe tervist, toitumist, meeleolu. Peab vaatama mitte ainult ühte võistlust, vaid tervikpilti, kõiki asjaolusid, mis soodustavad sportimist.”
Henn Pärn lisab, et ta rääkis küll hommikusest võimlemisest, aga tegelikult peab vähemalt kolm korda päevas ennast venitama. Teatud lihasgruppidele teebki ta harjutusi terve päeva jooksul natuke korraga ja siis jälle.
„Tänu sportimisele liigun treppide peal hüpates. See on vabaduse tunne!”
-----------------
1958. aastal asutatud Tallinna Spordiveteranide Koondis, mida Henn Pärn juhib, on ainulaadne organisatsioon, mis ühendab enam kui 40 spordiala esindajaid. Koondisse on kuulunud 20 olümpiasportlast ja palju Eesti meistreid. Ainulaadne on ka asjaolu, et 1959. aastal eraldas Tallinna linn Metsakalmistul spordiveteranidele oma rahula ja TSVK hoiab seda korras. Koondise nimekirjast on läbi käinud ligi 500 spordiveterani, neist ligikaudu 300 on aktiivsed tegutsejad ja võistlustel osaleb ligi 100. Eelmisel aastal toimusid juba 53. korda suvespordimängud.
Spordiveteranide koondis toetab mõtet, et haigekassa poolteise miljardi suurusest eelarvest võiks raha eraldada ka ennetustegevuseks. Veteranidel on pakkuda abiprogramm: kui perearst ütleb patsiendile, et tema hädad tulenevad vähesest liikumisest, aga see inimene pole kunagi liikunud, siis perearsti ja spordiveteranide koondise kokkuleppe järgi võiks perearst saata inimese n-ö juhendamisele. Kogenud juhendajad pakuks talle tuge ja annaks ka tagasisidet perearstile. Kui inimene täidab soovitusi, saab ta boonuspunkte ja teha täiendavaid uuringuid.
Projekt valmib koostöös Delfi ja Tallinna Spordi- ja Noorsooametiga.
