Valgevene portaal Tut.by küsis Kravtšenkolt vanglakogemuse kohta ja mitmevõistleja ei hoidnud toimunu kirjeldamisega tagasi.

"Eelmisel pühapäeval tulin oma sõbra Pašaga McDonalds'ist välja, läksime autosse ja tahtsime minema sõita. Aga järsku tulid politseinikud ja kiskusid meist autost välja. Nad küsisid meie nimesid ja viisid meid jaoskonda. Üks märulipolitseinik rääkis minuga enam-vähem normaalselt, aga siis jooksis teine märulipolitseinik meie juurde ja lõi Pašat täiest jõust näkku," meenutas Kravtšenko vahistamist.

"Vaatasin maha, tõstsin korraks pea ja sain samasuguse hoobi. Järgnes palju roppusi. Rääkisin, et ma ei ole midagi teinud, tulin lihtsalt McDonald'sist välja. Ja siis ütles politseinik Pašale: "Tahan sind lüüa nii kõvasti, et sured, aga ma ei taha oma käsi räpaseks teha." Ja siis tassiti meid bussi," jätkas sportlane.

Kravtšenko viidi koos teiste vahistatutega Minskist välja, Žodžina linna.

"Enne vanglasse jõudmist pidime jaoskonnas kõigepealt 14-15 tundi järjest seina ääres seisma. Vanglasse viidi meid umbes kell neli öösel, 20 inimest pandi ühte kambrisse. Meil kästi kükke teha, alustasime 150-se seeriaga. Siis pidime võtma pool-kükk asendi. Meid toodi koridori, kus pidime tegema kükke koos hüpetega. Ma ei mäleta, kui palju järjest, aga selleks ajaks lamasid juba osad kurnatusest põrandal. Olen sportlane ja isegi minu jaoks oli see väga raske," kirjeldas ta.

REVAL CUP

"Sellega ei olnud kõik veel läbi. Meid pandi üksteise taha seisma, pidime käed eesolija selja peale panema. Need, kes jõudsid veel kükke teha, pidid üles vedama kaaslasi, kes ei jõudnud. Enne kongi jõudmist pidime maas roomama - see oli kõige alandavam asi, mis üldse võimalik."

Elutingimused olid Žodžinas pehmelt öeldes ebameeldivad. Esimest korda anti Kravtšenkole süüa poolteist päeva pärast vahistamist. Kui vahistatud jagati kaheksakesti kongidesse, anti neile ainult neli tassitäit teed. Õhtul kella kuuest kümneni pidid kõik kas seisma või istuma. Tuled põlesid isegi öösel.

"Kaks meist magasid naril, kolm madratsil ja kolm põrandal. Ma ei suutnud kaks ööd järjest magada. Puhtaid riideid mulle ei antud," lausus Kravtšenko.

Mitmevõistleja sõnul olid koos temaga kongides Valgevene kirjanikud, kunstnikud ja insenerid.

"Meie riigi kõige väärtuslikumad inimesed. Nagu öeldakse, kui tahad näha parimaid inimesi, mine vanglasse. Ka mind tunti ära. Üks vangivalvur ütles mulle, et mina kui väärikas sportlane saan kohe vabaks, aga mulle väänati ikkagi kümme päeva," sõnas ta.

Enne arreteerimist uskus Kravtšenko, et tema karjäär pole veel läbi. 2008. aasta Pekingi olümpiahõbeda ja 2014. aasta Euroopa meistri parimad päevad on möödas, aga pärast pikka pausi kogus ta 2019. aasta juunis kümnevõistluses 7827 punkti.

„Loodan leida spordivälise töö ja õhtuti edasi treenida. Ma ei taha veel võistlemisest loobuda,“ kinnitas omal ajal eestlaste Mikk Pahapilli ja Andres Rajaga maid jaganud Kravtšenko.

2010. aasta Euroopa meistrivõistlustel napsas just Kravtšenko kümnevõistluses Pahapilli eest kolmanda koha, vahe oli 72 punkti.