Venemaa superliiga – üks tugevamaid maailmas, aga…
Ehkki eraldi võistlused minijalgpallis toimusid Nõukogude Liidus juba 1950. aastate lõpus, arvestatakse kaasaegse minijalgpalli ajalugu Venemaal 1980. aastate lõpust, kui ajaleht Komsomolskaja Pravda korraldas üleliidulised „Tšest marki“ nime kandnud võistlused tootmiskollektiivide seas, NSVL-i Jalgpalli Föderatsioon aga üleriigilised võistlused noorte meeste seas. 1990. aastal lisati NSVL-i Jalgpalli Föderatsiooni struktuuri minijalgpalli komitee, mida juhtis Semjon Andrejev.
Üleliiduliste meistrivõistluste loomine 1991. aastal (ja 1992. aastal – ülevenemaalise) pani aluse minijalgpalli kiirele arengule Venemaal. Esimestel ja ainsatel NSVL-i meistrivõistlustel, mis toimusid 1991. aastal, saavutas võidu Moskva klubi KSM-24. Alates teistest meistrivõistlustest, millel oli SRÜ meistrivõistluste staatus, saabus järg kuulsa pealinna klubi Dina kätte. Asutades klubi nullist peale, suutis noor Moskva ärimees Sergei Kozlov muuta Dina tugevaimaks klubiks mitte üksnes Venemaal, vaid ka terves maailmas. Klubi saavutas üheksa korda järjest – arvestades ka SRÜ esivõistlusi – riikliku meistri staatuse, võitis kolm korda Euroopa Meistrite turniiril ja ühe korra –1997. aastal sai mandritevahelise karika omanikuks.
2001. aastal sai meistriks Moskva Spartak, aasta pärast sai esikoha Norilski Nikkel. 2002/03. hooajal pani oma meistritiitlite seeriale alguse Moskva klubi Dinamo tänu kunagise Dina suurmängija Konstantin Jeremenko presidendipõlvele, ning alles 2008/09. hooajal lõpetati Dinamo hegemoonia Jekaterinburgi klubi VIZ-Sinara mängijate jõupingutustega. Kokkuvõttes sai Dinamo riigi meistriks 11 korral. Lisaks eelnimetatud meeskondadele võitsid rahvuslikel meistrivõistlustel Gazprom-Ugra (kaks korda), Tyumen ja KPRF.
Enne kui hakkame andma ülevaadet jooksvast olukorrast Venemaa meistrivõistlustel, mis kannab nime Parimatch Super League, tuleb kindlasti ära märkida, et iidsetest aegadest peale mängivad põhirolli kõikide juhtivate klubide (v.a Jekaterinburgi Sinara) võidutraditsioonides leegionärid. Just nendest saavad aastast aastasse Superliiga parimad pommitajad, nad saavad personaalseid auhindu meistrivõistluste ja oma meeskonna parimate mängijatena, neid kutsutakse… Venemaa rahvuskoondisesse. Jah, just nii – mitu brasiillast, vaatamata nende rotatsioonile vanuse järgi, saavad pea igal aastal Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse ja omavad täit õigust esindada Venemaad maailma- ning Euroopa meistrivõistlustel. See asjaolu on olnud sageli konfliktiallikaks venemaalastest mängijate ja Venemaa minijalgpalli assotsiatsiooni juhtkonna vahel. Sellised Venemaa saalijalgpalli tähed nagu Dmitri Prudnikov, Sergei Zujev, Ivan Chishkala on omal ajal keeldunud rahvuskoondise eest mängimisest brasiillaste liitumise tõttu. Teisest küljest on juhtivate klubide juhid veendunud, et võimsate leegionäride kõrval progresseeruvad ka noored kiiremini ja seda fakti on raske ümber lükata.
Praegune olukord Venemaa saalijalgpallis ei ole üheselt mõistetav. Rahvusvahelisel areenil on koondisel ja klubil kõrge renomee, ent võistkondade arv, kes osalevad Superliigas, on vähenenud neljateistkümnelt üheksale. Võistkondade arv, kes astuvad esile tugevuse poolest järgmises divisjonis – Kõrgliigas, on selgelt suurenenud, ent ei kasva saalijalgpalli koolide arv, kes saaksid tipptaseme mängijaid ette valmistada, et konkureerida nendesamade brasiillastega riigisiseselt…
2020/21. hooaja võistlusel Parimatch Super League on aga mängitud seitsmes voor (võistkonnad mängivad paarismänge meistrivõistluste väikese osalejate arvu tõttu). Kaotusteta liigub edasi Venemaa eelmise aasta meister ja UEFA Meistrite liiga pronksivõitja – Moskva KPRF, tal on endiselt kannul needsamad – Tyumen, Sinara ja Norilski Nikkel. Muuseas, moskvalased on pea ainus meeskond Superliigas, kes ei ole saanud kannatada koroonaviiruse tõttu. Näiteks Dinamo-Samara lasi mööda neli mängu ja jäi ilma 12 punktist.
