Oleme harjunud saalijalgpalli – või nagu seda mitmes riigis nimetatakse – minijalgpalli – käsitlema täiesti iseseisva spordialana, mis ei saa väga palju riikide ministeeriumide ja jalgpalliliitude tähelepanu, kuna spordiala ei kuulu olümpiamängude kavasse. Sellele vaatamata kasvab amatöör- ja sõprusturniiride arv täiskasvanute ning laste seas, mis suurendab jalgpalli mängijate hulka riigis tervikuna. Ent võistlusmetoodika on üksnes esimene, ülevaatusel põhinev talentide valiku etapp.

Hoopis eraldi teema on treeningmetoodikad lastele ja teismelistele, kes on juba välja valitud jalgpallikoolidesse ning -akadeemiatesse. Sellisel juhul muutub minijalgpall oma iseseisvuse taustal suure jalgpalli jaoks rakenduslikuks alaks. Ning selle peamine eesmärk seisneb selles, et tänu kohustuslikele harjutustele minijalgpalli-keskkonnas omandab noor mängija 13–14-aastaseks saades JUBA kindla oskuse piiratud ruumi vallutamiseks.

Endine UEFA tehniline direktor Andy Roxburgh, varasem edukas treener ja pedagoog, analüüsib kõike, mis toimub kaasaegses jalgpallis. Roxburghi, UEFAs taktika analüüsi eest mitmeid aastaid vastutanud inimese arvates kujutab kaasaegne jalgpall endast võitlust ruumi pärast. Ühes UEFA väljaandes arendab Roxburgh oma mõtet edasi järgmiselt: „Paljud parimad meeskonnad (Barcelona, Bayern, Manchester City, PSG) on hakanud üllatavalt hästi mängima puuduliku ruumi tingimustes ja teevad kõik selleks, et see piiratud ruum ei segaks neid ründamast. Kiired kombinatsioonid, mis on ellu viidud tihedate väljakualade kaudu (olgu nendeks kas külgmine või keskmine positsioon), on kunstiliselt lummavad. Kohtudes kompaktse kaitsega, viskuvad parimad meeskonnad otse selle sisse ja püüavad sellest ebastandardseid teid kasutades läbi minna – ühe-puute-söödu, ootamatute ning tõhusate tehniliste võtete abil.“

Taolise strateegia elluviimiseks on Roxburghi arvates vaja erioskustega mängijaid. Nende väljaõpe saalijalgpalli (minijalgpalli) baasil, nii nagu seda ammu tehakse Hispaanias, Portugalis ja Ladina-Ameerika riikides, on Roxburghi arvates loogiline ning ilus otsus, mis lubab meeskonnal ruumi vallutada ja nii võiduvõimalusi suurendada.

Euroopa treenerite plaaniliste stažeerimiste käigus Guardiola-aegses Barcelonas demonstreeris ta ettevalmistussüsteemi, kus lapsed kasvavad koos palli ja väljakuga. Ning peaaegu igaüks paneb siiani imeks, et absoluutselt kõik kasvandikud käivad läbi Barcelona Cantera saalijalgpalli üksusest! Sama toimub Brasiilias, Argentinas, Portugalis. Isegi Inglismaal on Manchesteri omavalitsusüksuses loodud saalijalgpallikool, kuhu sõidavad üle riigi kokku poisikesed, et võtta osa piiratud ruumi vallutamise tundidest!

Reeglina naasevad treenerid koju muljetades: „Suhtlesime stažeerimise ajal Guardiolaga, kes nimetas Barcelona mängijate ettevalmistust minijalgpalli baasil tema niivõrd palju tiitleid toonud mängusüsteemis võtmetähtsust omavaks.“

Kuid kahjuks näiteks Baltimaades asi nendest sõnadest kaugemale ei edene ja saalijalgpalli metoodikate sisseviimiseks noorte jalgpallurite ettevalmistusse (vaevalt et keegi vaidlustab õppe väärtust ka küpsete mängijate jaoks) on tõenäoliselt vaja jalgpalli võimude korraldust. Selline korraldus võiks saada riikliku jalgpalli arenguprogrammi olulisemaks osaks. Ning kui isegi andekas laps, kes läbib saalijalgpallikooli, mingitel põhjustel ei hakka suures jalgpallis mängima, saab ta alati oma linnale või suisa riigile kuulsust tuua, astudes üles saalijalgpalliareenil.

Valeri Tšumatšenko
Baltic Futsal Marketingi pressijuht