KOMMENTAAR | Koondise esindamine pole moeasi. See on südameasi

EPLi ja Delfi sporditoimetuse palvel laiendan Andres Vaheri arvamuslugu, mis ilmus 30. oktoobril.

Vaher küsis arvamusloos tugeva eeldusega küsimusega: “Miks pole paljude praeguste jalgpallurite jaoks Eesti koondis enam prioriteet?” Näitena tõi ta Ragnar Klavani, Karol Metsa ja Joonas Tamme.

Alustan Tammest. Vaher kirjutas, et Tamm “soovis” oktoobrikuus kõrvale jääda isiklikel põhjustel. Samas 5. oktoobril väljastatud pressiteates oli kirjas: “Tamm soovis koondisega liituda, kuid on sunnitud seekord eemale jääma isiklikel põhjustel.” Tean Tamme isiklikku põhjust ja siin ei jäänud midagi tahtmise taha.

Metsa otsust oktoobris koondisse mitte tulla võib mõista või hukka mõista. Samas tuleb jätta kõrvale emotsioon ja mõelda, kas Metsa paigutamine koondisest loobumise küsimuse eesliinile on õiglane või mitte? Mets on alates 2014. aastast koondises platsil olnud kõige rohkem, 5409 minutit. Ta on käinud koondises lisaks ametlikele mängupäevadele ka mitteametlikel, näiteks 2016. aastal Kariibi mere turneel olukorras, kus ta mängis Norra kõrgliigas ja hooaeg oli lõppenud. Mets on mänginud katkise ninaluuga ja valuvaigistite toel. 27-aastaselt on Metsal kirjas 63 maavõistlust, mis tähendab, et kui tal jätkub vormi ja tervist, võib ta jõuda 100 mängu klubisse. Metsa olukorra oktoobris tegi tavapäratuks see, et koroonaviiruse pandeemia tõttu algasid mitmed liigad, sh Saudi Araabia liiga, hiljem ja seetõttu sulgus üleminekuaken kummalisel ajal. Igaüks saab ise otsustada, kas Metsa puudumine oli ühekordne erand või tuleks sellest tema senist karjääri arvestades teha põhjapanevaid järeldusi.

Kolmas näide oli Klavan. 127 korda koondist esindanud mees teatas eelmisel aastal ausalt, et kogu jalgpalliline energia läheb tervena püsimiseks. Ta lisas, et kui võimalused kokku langevad ja tema abi vajalik, siis jookseb koondise eest taas väljakule. Seis ei ole aastaga muutunud: Klavan tegeleb endiselt sellega, et terve püsida ja pole sellises seisundis, et saaks koondisse tulla. Milline on see olukord, kus ta võiks koondisega liituda? Esmalt peaks Klavan olema terve ja teiseks saab see olukord olla tõesti ekstreemne, näiteks play-off mäng finaalturniirile pääsemise eest. Klavaniga võrreldud ja temast kaks aastat vanem Goran Pandev on oma rahvuskoondist esindanud 113 korda.

Vaheri arvamusloos väljendatud üldine rahulolematus ja emotsioon on mõistetav. Eriti mõistetav oli see septembrikuise meeste koondise mängude järel. Oktoobrikuu kaks viimast mängu andsid jällegi usku, sest mängijad võitlesid ja andsid endast platsil kõik.

Jalka ajakiri ei avaldanud Vaheri arvamuslugu põhjusel, et autori arvamust hakati samastama alaliidu omaga. Vaher oli arvamuskülje püsiautor ja ajakirja esikaanel on alaliidu logo. Ka Vaheri varasem arvamuslugu oli tekitanud klubides segadust ning mitu neist võttis meiega ühendust ja küsis, kas tegemist on jalgpalliliidu seisukohaga. Kõnealuse loo avaldamine Jalkas tekitanuks olukorra, kus jalgpalliliidu ajakiri kritiseerinuks ebaõiglaselt kolme koondise mängijat.

Lennart Meri lausus 1999. aasta üldlaulupeo kõnes: “Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes. /…/ Laulupidu ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi.” Sarnasest loogikast lähtub jalgpalliliidu tunnusmõte “südame ja palliga”. Moed tulevad ja lähevad, aga südameasi jääb.

Laenan vastuse minu loo teises lauses viidatud küsimusele samuti Meri 1999. aasta kõnest. Vabariigi president pöördus lauluväljakul olnud inimestele poole ja tänas neid, et nad oma kohalolekuga lükkavad ümber jutu, et laulupidu pole enam moes. Teisisõnu saavad Vaheri küsimusele vastata kohale tulnud koondislased ja nende teod.

Küsisin arvamuslugu kirjutades kolleegidelt, kes noortekoondistega tegelevad, kui palju on neil juhtumeid, kus noormängija ei taha koondisse tulla. Seitse aastat noortekoondistega tegelenud kolleeg ütles, et selliseid olukordi tuleb ette väga harva ja need ei ole viimasel ajal sagenenud.