Sama olukord tekib tihti ka väga hilises mängufaasis löödud väravate puhul. Mängijad tähistavad tabamust, läheb tükk aega, enne kui kõik tagasi väljakule tulevad, aga niipea, kui pall mängu pannakse, puhub kohtunik vilet.

Niisiis – miks laseb kohtunik tihtipeale mängijatel ennast kohtumise jätkumiseks valmis panna, kui ta teab, et tegelikult vilistab ta mängu lõppenuks niipea, kui pall uuesti mängus on?

Vastab Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk:

„Üks suunis, mis kohtunikele on antud, on see, et surnud pallid, näiteks nurgalöögid ja karistuslöögid, tuleb üldiselt lasta ära mängida. Siis kui pall on õhus, mitte kellegi valduses ja ohutus tsoonis, on sobiv hetk anda kõigile teada, et nüüd on mäng lõppenud. Tekkinud on traditsioon lõpetada mäng siis, kui on täiesti neutraalne situatsioon. Selline on üldfilosoofia.

Üldiselt on selline mängu lõpetamise viis aga lihtsalt saanud tavaks. Vahel harva võib tekkida ka olukordi, kus kohtunik käitub selliselt, et mitte endale liigselt tähelepanu tõmmata. Oletame, et vahetult enne palli üle otsajoone minemist kukub ründaja karistusalas ning üks võistkond nõuab väga agaralt penaltit. Kui kohtunik kohe selle peale mängu lõppenuks vilistaks, riskiks ta sellega, et kogu fookus koondub just temale. Kui ta laseb väravavahil palli uuesti mängu panna, jääb see vaidlust tekitanud olukord aga justkui pisut taamale ja aitab kavalal kohtunikul vältida seda, et võistkondadel tunded üle keeksid.“