Rootsis ehitusjuhina töötav fitnessistaar Eesti meistrivõistluste hõbemedalist, koroonaajast ja vaimsest seadistamisest

Kady Pärnaku sai 10. oktoobril Pärnus Eesti meistrivõistlustel bikiinifitnessis kuni 169-sentimeetriste naiste seas hõbemedali, kaotades vaid Eesti absoluutsele tipule Agne Kiviseljale. Nädal varem oli Pärnaku võitnud Tartus Lõuna-Eesti lahtised karikavõistlused.

„Olen pärit Lõuna-Eestist ja see oli minu jaoks erilise tähendusega võistlus. Olin veidi ärevuses ja põnevil samal ajal. Oluline võistlus minu jaoks. Nostalgiline oli viibida Tartus, kus ma gümnaasiumi ajal palju aega veetsin. Linnapilt on palju muutunud, kuid inimesed on endiselt soojad ja sõbralikud,” ütles Pärnaku.

„Meil on tegelikult silmapaistvaid sportlasi üle Eesti: nii Tallinnas, Tartus, Pärnus kui ka mujal. See, miks just suuremates linnades on kontsentratsioon suurem ja tipptasemel sportlasi rohkem, tuleneb minu silmis pigem asjaolust, et väikelinnades pole korralikke lihase arenguks vajaliku varustusega jõusaale. Treeningvõimalused on piiratud või puuduvad üldse,” arvab Pärnaku.

„Olen võistlustulemustega rahul. Mul on eriliselt hea meel, et olen väga palju arenenud ja suutsin selle ka laval välja tuua,” räägib Pärnaku, kes sai teise koha ka hooaja avanud Valio karikavõistlustel kuu tagasi. „Kõigi kolme sel hooajal Eestis peetud võistluste osavõtt oli tubli, laval oli nii algajaid kui ka Eesti tippsportlasi. Võrreldes välismaiste võistlustega on Eestis korralduslik pool alati olnud heal tasemel. Võistluspäev on läbimõeldud, sujuv ja ajakavas, sportlased hästi informeeritud ning eriti vahva on, et kaasaelajaid on palju. See teeb sportlasele võistluspäeva nauditavaks ja positiivseid emotsioone pakkuvaks.”

Valiti esimese sportlaskomisjoni liikmeks

Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit moodustas septembris esmakordselt sportlaskomisjoni, mille liikmeks sai ka Pärnaku. „Sportlaskomisjoni saamine oli minu jaoks oluline. Oleme esimene koosseis ning saame kujundada oma missiooni ja tegevusplaani, mis on äärmiselt põnev ettevõtmine. Esiteks tundsin, et saan seeläbi panustada kulturismi ja fitnessi kui spordiala arendamisse ning seista hea EKFL-i sportlaste eest. Teiseks soovin läbi erinevate projektide tuua tervisliku eluviisi mõttemaailma rohkem inimesele lähemale - vitaalsus, produktiivsus, positiivne minapilt ja ellusuhtumine, vaimne tasakaal ning liikuv eluviis ja sportimine käivad käsikäes,” usub Pärnaku.

Pärnaku esindab küll võisteldes Eesti spordiklubi Impulss, kuid töötab viimased neli aastat Rootsis ehitussektoris peatöövõtu korras projekte juhtides. Ehituses on ta tegev aastast 2011, kui õppis TTÜ-s tööstus- ja tsiviilehitust. Eestis on tema projektide hulgas olnud nii tootmis- kui ka tööstushooneid, nii kaubandus- kui ka büroopindu, Rootsis on ta aga peamiselt tegelenud kortermajade projektidega.

Eestis on tänavu kõneaineks olnud Ukraina ehitajad. Pärnaku tõdeb, et riiklikes ja eratellija projektides lähtutakse endiselt tihti töövõtja valikul madalaima hinna printsiibist, kuid ei analüüsita kogu pakkumise sisu tervikuna.

„Ehitustähtajad on äärmiselt lühikesed, mis tingib ületundide tegemist, vahetustes ja nädalavahetustel töötamist. Lepingute vormid alltöövõtjatega on enamasti välja töötanud peatöövõtja ja need on üsna sageli ühepoolselt kallutatud riski maksimaalseks maandamiseks. Tööjõu huvisid pole selgepiiriliselt kaitstud,” ütleb ta. „Nii on kahjuks paratamatus olukord, kus töötaja õiglane töötasu, mõistlik tööaeg, elementaarsed elamistingimused ja muu saavad löögi. Äärmiselt kurb on tõdeda, et olukord on Eestis sealmaal, kus inimlikkus on teisejärguline. Seda saab parendada vaid regulatsiooni muutmisega ja uute kontrollmeetmete rakendamisega.”

Olukord Rootsis on ehitusettevõtja ja tööliste tingimuste seisukohalt paremini reguleeritud, kuid see ei välista siiski sarnaste mustrite olemasolu.

„Näiteks on välja töötatud lepingute raamvormid üldtingimustega, mis on laialdaselt kasutusel. Olenemata tellijast on tegu samade lepingute vormide ja üldtingimustega, mis kaitsevad mõlema poole huve ja mille põhimõtted on kõigile üheselt arusaadavad. See tagab alltöövõtjale suurema kindlustunde. Töötajatel on kohustuslikud töökaardid, millega fikseeritakse elektroonilises süsteemis tööaeg, ja reguleeritud on töötasu vastavalt tööajale. Lepinguküsimustes ja töötingimustes nõustab ning seisab töötaja eest vajadusel ametiühing,” selgitab Pärnaku.

"Rootslaste lähenemine saab toimida vaid Rootsi-taolises ühiskonnas"

Teha täna järeldusi sellest, kas rootslaste lähenemine koroonale oli õigustatud või ei, on Kady Pärnaku meelest ennatlik. Koroonaga seonduv kriis pole veel lõppenud ja saab jälgida, mida sügisene viiruseleviku kasv endaga kaasa toob ja millist mõju see on erineva lähenemisega riikidele avaldamas.

„Ühest küljest mina näen, et rootslaste lähenemine parimal juhul saabki toimida vaid taolises ühiskonnas nagu Rootsis, kus kohalik inimene loomu poolest on perekeskne, mõõdukalt sotsiaalne ja eelistab elada omaette. Samal ajal on usaldus valitsuse ja juhtivate spetsialistide suhtes niivõrd kõrge, et jagatud käitumissoovitusi võetakse kuulda ja järgitakse ka sundmeetmeid rakendamata ning mõistlikku käitumist peetakse pigem tavapäraseks kui erandiks. Väita, et Rootsis tänavapildis ja igapäevaelus midagi ei muutunud, pole päris õige. Paljud meelelahutusasutused, restoranid, poed ja spordiklubid olid vabatahtlikult suletud. Paljud inimesed olid ja on endiselt suunatud tööle kodukontorisse. Avalikke suurüritusi ei toimunud. Inimesi tänavatel on tunduvalt hõredamalt kui varem,” sõnab Pärnaku.

„Teisest küljest vaadates joonistusid kitsaskohad antud lähenemise juures kiirelt välja. Kurb on tõdeda ka vanadekodudega juhtunut,” lisab ta.

Pärnaku arvab, et kui sportlane on laval silmapaistvalt hea vormi ja esitlusega, siis pole vahet, millist riiki esindad. Tugevat sportlast märgatakse. Seda on näidanud ka eestlaste tulemused välisvõistlustel.

„Kohtunikud peavad oma töös olema erapooletud ning hindama sportlaste vormi ja esitlust vastavalt kategooria isepärale. Samas on meie ala puhul alati võimalik spekuleerida selle üle, kas kohtunikud on ikka erapooletud ja võistlustulemused pole kallutatud, kuna hinnang on subjektiive ja paremusjärjestus ei selgu reaalselt mõõdetavate tulemuste põhjal, nagu näiteks jooksus aeg. Alati leidub keegi, kes selles julgeb kahelda ning pole tulemustega rahul. Tuleb meeles pidada, et välisvõistlustel on kohalike võistlejate osakaal kõrgem ja võib tunduda, et nad on teiste suhtes eelistatud. Mina isiklikult seda veel tundnud ei ole,” lausub ta.

Koroona ajal tema treeningplaanis suuri muutusi ei toimunud. Spordiklubid olid mingi periood suletud ja seetõttu tuli trennidega lihtsalt ümber kolida teise keskkonda. Tal on vedanud, et tema kortermaja keldrikorrusel on majaelanikele tehtud baasvarustusega jõusaal. Osa trenne tegi ta ka kodustes tingimustes. „Alati leiab lahenduse, kui olla kreatiivne ja avatud muudatustele,” arvab Pärnaku.

Vahelduv treening hoiab erksana

Jooksmisega tegeles ta mõned aastad tagasi üsna aktiivselt, lausa iga päev, kuid pärast seda, kui ta suunas end rohkem rühmatrennidesse ja pärast seda jõusaali, on jooksmise osakaal Pärnaku aktiivsete tegevuste seas märgatavalt langenud. Praegu eelistab ta pigem jalutamist ja matkamist.
Igat päeva alustab Pärnaku kella 5–6 paiku. See algab 10–15-minutilise intensiivse treeninguga. Oma nädalasse planeerib ta alati ka joogatunni või muu rahuliku rühmatrenni, kus saab lõõgastuda, tegelda liigeste mobiilsuse, lihasvenituse ja -tunnetusega. Samas ei keela ta endale ka intensiivseid treeninguid. „Kui tuleb tunne, et tahaks minna poksitrenni, siis ma seda ka teen. Ma arvan, et vaheldust on tarvis ja see hoiab erksana,” sõnab Pärnaku.

Jõutreeningud on siiski Pärnaku prioriteet ja seda ei vaheta ta millegi vastu. Ta jätab väga harva jõutrenni vahele. Seda juhul kui ta on olnud haige, liikudes reisipäevadel sihtkohtade vahel või keha vajab lisapuhkust.

Sel hooajal võttis ta enda jaoks aega ja puhkuse tööst, et võistluseelsetel nädalatel olla kodus Eestis ja valmistuda treener Sergei Popoviga. Need olid neil esimesed võistlused koos ja eesmärk oli tuua lavale parim versioon Pärnakust. Näiteks vaadati võistluseelsel nädalal iga päev Pärnaku vormi ja kohaldati vastavalt sellele järgmise päeva tegevused ja toitumisplaan. „Vormi ajastamine võistluspäevaks on paras täppisteadus, seda enam kui varasem koos valmistumise kogemus puudub,” põhjendab Pärnaku.

Pärnaku vaimne seadistamine võistlusteks algab plaani ja tegevuskava paika panemisega: millistest võistlustest on plaan osa võtta, millal algab ettevalmistusperiood võistlusvormi tegemiseks ja millises tempos vormi tehakse. Sel ajal otsib Pärnaku kapist välja ka võistluskingad ja hakkab poseerimist ja lavalist olekut harjutama.

Võistluseelne päev ja võistluspäeva hommik on aeg, kus Pärnakule meeldib olla omaette ja distantseeruda inimestest. See on aeg, mil ta keskendub 100 protsenti endale: puhkab, mediteerib, loeb raamatut, teeb oma grimmi ja meiki. On häirimatult omas elemendis ja omade mõtetega. „Mentaalseks ettevalmistuseks on visualiseerimine väga tugev ja mõjus tehnika. Praktiseerin seda nii spordis kui ka igapäevatöös,” ütleb ta.

Käed ununevad grimmi tehes ära

Kulturistid panevad kehale grimmi, näo jumestamine võib mõnele noormehele kogenematusest käia aga üle jõu. Näo peale kehale mõeldud võitlusgrimmi tegelikult ei pandagi ning nägu modelleeritakse jumestuseks mõeldud toodetega. Eestis on olemas mitmeid professionaalseid jumestajaid, kes teevad naiste ja meeste võistlusmeiki ning tutvustavad sportlastele vajadusel tehnikaid ja tooteid. Pärnaku arvab, et näo meikimise ununemine tuleneb osalt ka võistluselevusest ja lavatagusest närvipingest, sest inimene keskendub ju muudele tegevustele. Pärnaku on näinud võistlemas kulturiste, kes on unustanud lisaks näole jala- ja käelabad grimmida. Pärnaku teeb tavapäraselt oma grimmi ise ja temalgi kipuvad vahel käed meelest minema. Õnneks lavale ta sedasi veel astunud ei ole.

Emotsionaalseimad õnnitlused pärast võistlust tulevad tiimikaaslastelt ja treenerilt. Inimesed, kes on vahetult Pärnaku kõrval, mõistavad kõige paremini selle ala sisu, teavad, milline inimene ta on – kui südamega ja pühendunult ta seda sporti teeb ja millised on tema seatud eesmärgid endale.
Suurimad toetajad ja kaasaelajad on lähedased: perekond, sõbrad, tiim. Nemad hoiavad alati siiralt pöialt ja on tema jaoks olemas. Lähedaste toetus on Pärnakule äärmiselt oluline. Ta arvas pikalt, et on enda suurim fänn, kuid tegelikult on selleks tänasel päeval ema, kes esialgu ei mõistnud üldse, mis sport see selline on ja miks Kady sellega tegeleb. Tänaseks on nad võistlusperioodil väga tihedalt kontaktis ja peale igat võistlust on ema see, kellele Kady esimesena helistab ja kes saab osa tema vahetutest emotsioonidest ja elamustest.

Rokiklassika tekitab positiivse laengu

Võistlusjärgsed päevad võivad olla väga erinevad. Oleneb suuresti, milline on Pärnaku vorm nii vaimselt kui ka füüsiliselt ja millal on tarvis uuesti lavale astuda. Laias laastus paar päeva võtab Pärnaku vabamalt, kus jõutrenni ei tee ja pigem lõõgastub spaas, käib massaažis või jalutab. Puhkab ja mõtiskleb eelmiste võistluste üle ja teeb analüüsi, mis läks hästi, mis kehvemini ja mida saaks teha järgmisel võistlusel paremini. Võistlusperioodi lõpus lülitab ta end paariks nädalaks täiesti välja, seejärel vaatab tagasi ning seab mõtteid ja plaane edasiseks.

Muusika on treenimisel suureks abiks. Olenevalt treeningviisist valib Pärnaku muusika, mis toetab tegevust, et võtta maksimumi. Muusikamaitse on igal inimesel erinev, kuid on üldised jooned, mis mõjutavad kõiki sarnaselt. Pärnaku valib jõusaali muusika, mis on stimuleeriv ja motiveeriv, tekitades positiivse energialaengu. Tihti on selleks rokiklassika. Jooksmisel on olulisem muusikarütm, mis sobiks tempoga. See aitab samme üksteise ette seada ka siis, kui keha hakkab väsima. Joogatunnis on võtmesõnadeks „rahustav“ ja „lõõgastav“ ning muusika peaks soodustama keskendumist endale ja väljalülitumist ümbritsevast keskkonnast.

„Näiteks ei saaks joogat tehes playlist’is olla lugusid, mis tekitavad suuri emotsioone ja seeläbi hajutavad tähelepanu ümbritsevale, mistõttu pigem neutraalsed loodushelid on hea valik,” räägib Pärnaku.

Esinemislugudevalik peaks tekitama hea tuju nii pealtvaatajates kui ka sportlastes ja olema kaasahaarav. Siis valitakse lugusid, mis on laialdasemalt armastatud ja tekitavad äratundmisrõõmu. Kui Pärnaku käest küsida, mis lugu mängis, kui ta laval oli, siis aus vastus on, et ta ei tea. Ta on laval keskendunud endale ning kohtunike ja treeneri kuulamisele, et muu ümbritsev tegevus ja helid jäävad märkamatuks või pigem ei kinnistu.

Massaažis käib Pärnaku minimaalselt korra kuus. Mõnel perioodil on käinud kuni kaks korda nädalas, kuid siis pole tegu alati intensiivse massaažiga. Ta kuulab keha ja läheb, kui tunneb, et on tarvis. See sõltub suuresti treening- ja vaimse töö intensiivsusest – ta püüab hoida stressitaset madalal ja keha pingevaba. Tallinnas on ta massööridest leidnud hea kontakti Martin Padariga ja Aleksander Dorofejeviga, kelle teenust julgeb kindlasti soovitada.

Võistlusperioodil piirab jäätise söömist

Pärnakul pole väga keelatud toite. Tema toidulaud on võistlusperioodil ja –välisel ajal suhteliselt sarnane. Ta piirab ehk rohkem võistlusperioodil jäätise tarbimist ja püüab kvaliteetsemaid süsivesikuid selle asemel menüüsse lisada. Kui midagi peaks siiski välja tooma, siis armastab ta vürtsikat Aasia kööki ja selle võtab küll võistluseelsetel nädalatel menüüst välja.

„Pigem on see toidu tahtmine ja mittesaamine seotud minu mitmete aastate taguse avastatud piimavalguallergiaga, mistõttu piimatooted on minu menüüst väljas. Vahel igatsen lapsepõlvetoite, mis sisaldasid kodust kohupiima ja hapukoort. Tänapäeval on küll poelettidel palju alternatiivseid tooteid, kuid nende maitse pole päris see õige ja hea,” leiab ta.

Kady Pärnaku raamaturiiul on üsna kirju. Sealt leiab nii ettevõtluse ja ärijuhtimisega seonduvat, enesearengut ja -juhtimist toetavat, kui ka investeerimis-, psühholoogia, treenimis- ja toitumiskirjandust. Samuti elulookirjeldusi, novelle, kriminaalromaane ja detektiivilugusid. Kaks lemmikut on Antoine de Saint-Exupery „Väike prints“ ja Paulo Coelho „Alkeemik“. Sel aastal loetud Robin Sharma „Kella 5 klubi“ ja „Juht ilma tiitlita“, Simon Sineki „Esmalt küsi „miks”“ ja Dale Carnegie „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“ on Pärnaku maailma palju rikastanud.
Hetkel on tal käsil Yuval Noah Harari sulest „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ ja riiulis ootab ka Iisraeli ajaloolase „Homo Deus. Homse lühiajalugu“.

Milline on sportlase mõttemaailm? Kady Pärnaku ütleb, et sportlane on eneseteadlik, koostööaldis, avatud ja neutraalse mõtteviisiga, olles samaaegselt iseenda suurim kriitik ja suurim fänn. Sportlane teab, mida teeb ja miks ta seda teeb. Sportlane seab endale kõrged eesmärgid ja on valmis pingutama, ennast arendama ja tegema tööd nende eesmärkide saavutamiseks, sealjuures nautides protsessi.

„Sportlane on distsiplineeritud oma tegevuses ja teeb tööd ka siis, kui motivatsioon ei ole kõrge, võtab vastu ja hindab tagasilööke progressis, on võimeline tegema eneseanalüüsi ja õppima vigadest ning leiab viise ennast parendada. Sportlane keskendub enese arendamisele ja võrdleb tänast mina eilse minaga, mitte teise sportlasega, kasutab tagasisidet ja kriitikat enese parendamiseks, õpib ja saab inspiratsiooni teiste edust ja tunneb siirast rõõmu kaassportlase edu üle,” sõnab ta.