KORVPALLIROMAAN | Vägivallast raskem oli omaks võtta meeskonnas valitsevat ideoloogiat
Delfil on võimalus vahendada lugejatele Mihkel Tiksi kirjutatud "Korvpalliromaani" kolme eredat peatükki. Pole kahtlustki, et tegenmist on väga väärt lugemisega.
Mihkel Tiks
„Korvpalliromaan"
Tänapäev 2020
/.../
Hooaeg 73/74 kujunes murranguliseks, nentisin otsekui võõrast saatust jälgides. Olin jõudnud Kalevi piirile, kuid vabu kohti polnud. Teoreetiliselt oli kaks võimalust: keegi välja suruda või ootama jääda. Kuid praktiliselt!? Mis maksab teooria selle eluks nimetatava suhete ja mõjude sasipuntra kõrval!
Seniajani oli mulle kõik tundnud lihtne ja selge. Tegutsesin jõupositsioonilt, võõraid mõttemaailmu respekteerimata ning tahtmatagi neid mõista. Koolis käitusin ma ülbelt ja hoolimatult, mõttekaaslasi ning sõpru ei vajanud. Õppimisega püüdsin võimalikult valutult toime tulla, õpetajatega säilitasin vaherahu. Treeningul türanniseerisin teisi, olles kodumeeskonnas ise väike Relli. Ema alandasin teenijaseisusse. Oma kitsastes raamides liikusin pidurdamatult edasi, pidades enesestmõistetavaks, et elu kohaldab end minu liistudele. Ma isegi ei vaevunud mõtlema, kas minu eluviis on eetiline või mitte. Ma ei mõelnud üldse midagi, elu hellik, nagu ma olin!
Kalev lõi minu egotsentrilise maailmapildi pihuks ja põrmuks. Suures korvpallis valitsesid omad seadused, mida ma enam ignoreerida ei saanud, sest pidin ju ise sellesse maailma üle kolima. Need seadused olid lihtsamast lihtsamad. Jõupliitika mängus. Rusikaõigus trennis. Kirvekultuur vaimus. Selles koodeksis polnud mulle midagi põhimõtteliselt uut: viisin sedasama ise noorteklassis ellu. Erinev oli üksnes seaduste ellurakendamise mastaap ja viis. Alguses tundus mulle, et meeskonnas käib totaalne „Kõigi sõda kõigi vastu". Kuid peagi selgus, et meeskonna elu aluseks on jäik hierarhia. Võimupüramiidi tipus troonis Relli, temast aste madalamal seisid neli ülejäänud suurmängijat, kellest aristokraatlik Talvar ning soliidne Renke asetsesid siiski pisut kõrgemal positsioonil kui jämedakoelisem Peterson ning ujedavõitu Franski. Viisiku ja madalama ringi vahelt oli läbi tõmmatud selge piir. Teise sfääri autoriteetseim mees oli Mooses, kes tagamängijana luges ise end Franski ja koguni Relliga võrdseks ning omal ajal seda ehk ka oli. Moosesele järgnes kirev rida keskmikke ehk pooleteramehi, kelle seas oli tagasihoidlikke töörügajaid, andekaid laisku ning küünlisi kohatäitjaid. Selle nn. banketibrigaadi funktsioonide hulka kuulus põhitegijatele väljakul puhkust anda, Kraavingu eriülesandeid täita, väljaspool mängu aga meeskonna tuju üleval hoida ja mängumeestele seltskonda pakkuda, kui mõni neist heaks arvas pidu pidama hakata.
Banketibrigaadist omakorda madalamal seisvaiks peeti Olmanit ja Jürgensoni, esimest tema allaheitlikkuse, teist üleoleku tõttu. Kuid ka nood kaks ühinesid kõhklematult monoliitsesse löögirusikasse, kui mindi ristisõtta kolmandast, kõige alumisest ringist ülespürgivate noorte vastu. Too sallimatus tulenes esiteks loomulikust tahtmisest vastane alistada, teiseks oli „noor" kollektiivses alateadvuses „hauakaevaja" sünonüümiks. Sissetungijate-vastases ringkaitses kõlbasid nii puhterialased, füüsilised kui moraalsed vahendid.
Vägivallast raskem oli mul siiski omaks võtta meeskonnas valitsevat ideoloogiat. Hoope ja sõimu võis taluda passiivselt, pealegi ei koosnenud treening ainuüksi nendest, vaid ka harvadest kordaminekutest, mis seda suuremat rõõmu valmistasid. Meeskonna elufilosoofia aga nõudis omapoolset aktiivsust, seisukohavõttu. Eitada ma seda ei saanud, kuid jaatada ei tahtnud. Üldtunnustatud ideoloogia oli oma sisult võitlushimuline, vormilt lõbujanuline. Selle demagoogilise õpetuse põhipostulaadid sisaldusid järgmistes lendlausetes: „Treenib see, kes mängida ei oska"; „Enne õpi viina jooma, siis õpid mängu selgeks"; „Jumalast antud vise ei kao kuhugi". Ehkki tehti rasket tööd, ei räägitud sellest. Mängumehed tööasju arutada ei armastanud. Need tehti klaariks treeningul, selle lõppedes aga nõudis hea toon lõbusat, muretut suhtumist. Kuid see aristokraatlik kerglus ei ületanud iialgi lubatud piiri ega laienenud ka kaugeltki kõigile. Pooleteramehed ei võinud sellist luksust endale sugugi mitte alati lubada, „moosisaia peal kasvanud" noortest rääkimata. Kõigel oli oma aeg ja koht ning üksnes mängumehed teadsid eksimatult, millal võib vormi kahjustamata minna hüppesse „nägusid tegema" ning millal tuleb hakata sagedamini kaalu peal käima.
Meeskonna peaideoloogiks polnud keegi muu kui „diktaator" ise ning seetõttu osutus Relli minu peamiseks vastaseks nii väljakul kui sellest väljaspool. Lootus suhete paranemisele pärast Balti karikaturniiri osutus ennatlikuks. Mõni õnnestunud esinemine võis sundida Rellit mind korraks kohtlema kui mängumeest, koos pidutsedes võisin pälvida heatahtlikku suhtumist kui banketibrigaadi liige, kuid järgmisel päeval oli kõik taas vanaviisi. Relli teostas oma poliitikat vankumatult, kusjuures see võis avalduda õige mitmekesistes vormides. Näiteks too autolugu.
Pärast isalt päranduseks saadud väikese suvila müümist ostsin kõigile ootamatult auto. Üllatusefekt meeskonnas oli suur. Auto omamine kujutas endast mängumehe sekundaarset tunnust, nüüd aga lubas seda endale isik, kes ei kuulunud keskklassigi. Isegi Kraaving ei suutnud hoiduda omaette torisemast: „Alles mangus söögiraha, juba ostab autosid..." Lausa häbematus oli aga küsimuse eelnev kooskõlastamatus „kõrgemalseisva organiga": „"S i n a ostsid auto?!" seisis Relli asjast kuulda saades ühel hommikul harkisjalu minu teele.
Tema hääl väljendas siirast imestust mitte selle teo, vaid isiku suhtes. „Mis on siis?" peitsin haavumise häbeliku pomina taha. „Vara on sul veel auto peale mõelda," informeeris Relli mind. „Mispärast? Sina võid ja mina ei või?" - „Nii peabki olema," lausus Relli õpetlikult, „mina ostan veel paar autot, enne kui sina ostma hakkad." Tegelikult puudus Rellil raha, tema käes see ei püsinud, kuid see ei puutunud muidugi asjasse. „Mis on sotsialismi põhimõte?" jätkas Relli loengut. „Kes ei tee tööd, see sööb!" purskasin vihaga. Ebaõnnestunud naljast välja tegemata tõstis Relli nimetissõrme minu nina alla ja sõnas väärikalt: „Igaühele tema töö järgi." Ning lisas siis muretsevalt: „Ajalehti ikka loed vahel? Ma pole sind kunagi näinud ajalehte ostmas." - „Sa magad siis, kui mina ajalehti ostan," ütlesin pehmemalt, kui oleksin tahtnud. „Kuidas sind üldse välismaale lastakse?" läks Relli pead vangutades oma teed.
Avastasin endale ootamatult mõiste „inimlikkus", mida mul siiani vaja ei olnud läinud. Tähistasin sellega kujutletavaid suhteid, mis oleksid seisnud funktsionaalsest hierarhiast kõrgemal. Tahtsin, et mind koheldaks lihtsalt kui inimest, sõtlumatult minu rolliootusest. Kuid meeskond oli jäik sotsiaalne organism, mis koosnes lauaröövlitest, püstolipeetritest, söödumeistritest, isoleerijatest, vedruhiirtest, välkudest, banketibrigaadi liikmetest, mitte kunagi aga lihtsalt inimestest. Pidid oma koolipõlve ülbuse eest kallilt maksma, tõdesin nüüd kibeda irooniaga, - said ise näha, mis tähendab, kui tallatakse teiste tunnetel.
Toetust võitluses iseseisvuse eest polnud aga kusagilt oodata. Ainus võimalus olnuks Relli üle mängida ning meeskonnast välja süüa, kuid selleni minu võimed ei küündinud. Ja Kraavingult abi ei saanud, temale käis võitlus endalegi üle jõu. Kord pidin laagri ajal treeningult puuduma: emale oli toodud briketti ja see tuli ära laduda. Võtsin südame rindu ja läksin Kraavingu jutule. Treener kiskus nagu ootamatust valuhoost kõverassse. „Ma saan kõigest aru," ütles ta pika vaikimise järel, „aga kas sa puhkepäeval ei või minna?" Seletasin, et brikett tuli täna ja vihma võib sadama hakata. Lubasin iseseisvalt treenida ning homme hommikul laagris tagasi olla. Kraaving tegi uuesti mõtlemispausi ning muutus sel ajal silmanähtavalt väiksemaks. „Sina treenid, kuid mõni teine ei treeni," lausus ta raske ohkega. „Aga luban ühte, hakkavad kõik tahtma." Ohkasime koos. Meil mõlemal oli teineteisest ilmselt kahju, muutusime väga kurvaks. Kahetsesin juba oma sammu, kui Kraaving köhatas, kirtsutas nina ja pressis läbi hammaste: „No eks sa mine siis. Aga ära enam sellise jutuga minu juurde tule." - „Ei tule," tõotasin valutava südamega. Kraaving võttis prillid eest ja kissitas mind lühinägelikult. Siis pööras pilgu ära, nühkis sametlapikesega prilliklaase ja ütles peaaegu sosinal: „Sa tead ju, kui rasked mehed nad on."
Jah, lapsepõlvelemmikud olid rasked mehed, tõmbasin mõttekäigu alguse ja otsa kokku. Mina aga olin kergeks osutunud. Olin lasknud endale võõra tahte peale suruda. Kuhu oli jäänud mu spordimehevaim?
Mooses loobus, koht jäi vabaks. Duubli liider pääses meeskonda. Kalevi meeskonna mängija! Au ja uhkus! Ja leppisin neljanda tagamängija kohaga. Seda väljakutset, mida Kraaving lootis, ma ei esitanud.
Ja korraga torkas mulle pähe veider mõte. Hääletamine, too lapsepõlve pöidlaküüt! Olin end peale hääletanud ja aitas. Pöidlaküüdiga olen ma tahtnud elust läbi sõita. Aga et teha seda, mida minult oodati, läks tarvis teistsugust suhtumist. Tegelikult olin ma vaid pealtnäha töökindlalt konstrueeritud, minu sees, kusagil varjatud konkus, istus aga nagu veel keegi. Mingisugune pisike vennike, kes vaatas kogu aeg minu rähklemist pealt, endal pool suud inetult muigel. Ja kui jõudsid kätte need viimased ja magusaimad korrad harjutamise juures, suurima väsimuse hetked, armastas too salakaval sell mulle kõrva sosistada: „Milleks? Milleks? Ja mis siis?" Ning minus justkui lõtvus mingi keel...
Täitsin kohta, tegin kohustusliku töö ära. Fanatism kadus, treeninguisu vähenes. Muutusin ükskõikseks ja hakkasin tundma tüdimust. Areng jäi seisma. Kaotasin publiku sümpaatia. Mänguvorm stabiliseerus mingisuguse enam-vähem rahuldava standardi peale, mis mind ennast enam sugugi ei rahuldanud. Vedelesin, magasin palju, kuid olin ikka unine ja uimane. Unelesin mingist tõelisest elust, mis tuleb siis, kui mängu järele jätan. Hakkasin pärast treeningut õlut jooma.
