Bodyfitnessi veterani Esta Pildi võistlusjärgse päeva menüü: burger, jäätis Belgia vahvliga, kaneelisaiad
„Toimumiskohaks oli Pärnu, kus pole meistrivõistlusi varem toimunud. Oli väga hea vaheldus Tallinnas võistlemisele. Ka olid Pärnu saal ja tingimused väga head. Lisaks kulturismiliidu inimestele on Pärnus väga tubli kohapealne korraldustiim, kes sai nüüd kaasa lüüa,” räägib Pilt, kelle alaks bodyfitness.
„Kindlasti jäi osalejate arv ja konkurents enamikus kategooriates sel aastal väiksemaks. Väga paljudel jäi kevadel võistlusettevalmistus pooleli ja ei olnud kindlust ka sügise osas uuesti valmistuma hakata. Osad jätsid ka hooaja vahele, kuna välisvõistlustel osalemine on küsimärgi all. Samas oli tase väga hea just bikiinifitnessi ja rannafitnessi osas. Rohkem võiks kindlasti osalejaid olla bodyfitnessis, meeste klassikalises kulturismis ja kulturismis.”
Vana hea küsimus, mida tahetakse alati teada: miks kulturistid panevad grimmi kehale, aga mitte näole? „Grimm toob hästi välja lihased, eriti tugevas lavavalguses. Valge keha puhul kaugemalt lihaste eraldatust eriti näha ei ole. Näole oleks see grimm liiga tume, samuti ei ole grimm väga nahasõbralik. Tume grimm tooks pigem näol kortsud esile. Näol tuleb kasutada võistlustel tumedat jumestuskreemi ja puudrit, mis on ikka näole mõeldud. Ka mehed peaks seda tegema, paraku nad unustavad tihti näo üldse toonimata,” selgitab Pilt.
Hea meel on tal, et viimaste aastate võistlustel jagatakse tõesti ka auhinnakotte. Ükskõik kui väärtuslikud need auhinnad on, aga need näitavad sportlastest hoolimist. „Kindlasti on tähtsamad medal ja karikas, aga väga meeldivad on ka kinkekotid. Tore, et on selliseid firmasid, kes sporti toetavad,” kiidab Pilt.
Kindlasti ei räägitud toitumisest nii palju aastal 2002, kui tema alustas. Infot liikus üldse vähe. Aga põhimõtted olid samad: ta sõi valgurohkemalt, vähem magusat ja enne võistlusi piiras koguseid. Algul teadmatusest võistlusettevalmistuse ajal kippus liiga vähe sööma. Arvas, et nii saab hea vormi. Aga päris nälginud pole ta kunagi ja mingeid äärmusi pole harrastanud.
„Arvan, et ei ole valesid ega õigeid sööke. Kõike tuleb tarbida mõõdukalt. Ma ei ole kunagi toitu kaalunud ega kaloreid kokku löönud. Olen pigem intuitiivne toituja ja oma kogemuse arvestaja,” ütleb ta.
Esta Pilt pole eriline võitude tähistaja. Pärnust Tartusse jõudis ta hilja õhtul. Tema võistlusjärgne päev on alati täis väsimust, ülesöömist ja logelemist. Rituaali kuulub rohkelt rammusat ja magusat toitu: burger, jäätis Belgia vahvliga, kaneelisaiad ja muu, mida võistluseelsel ajal saab süüa väga väikestes kogustes. Meeldivad talle ka väga soolased juustused küpsetised ja pitsad. Alati on lubatud kodujuust, soe juustuleib, omlett ja liha, samuti salatid, mida ta hea meelega sööb. Magusaisu leevandavad hästi proteiinibatoonid.
Pilt plaanis juba ette, et järgmisel päeval läheb sõbrannadega mõnusale sügisesele matkale. Sügis on Pildi lemmik, sest looduse värvid on imelised. Lisaks looduses käimisele sai kodus lugemisega aega veedetud. Trennist on Pilt siis ikka puhkepäeva teinud. Aega kulub kõigi võistlejate postituste lugemisele, piltide vaatamisele ja õnnitlemisele. Ise võisteldes saalist kõiki ei näe ja pole mahti ka õnne soovida ja kõigiga juttu puhuda.
Filmidest sobivad Pildi meelelaadiga pigem draamad, aga tõeliselt vabastav on vahel südamest naerda. Mõned head komöödiad on „Ükskord Hollywoodis“, „Preilid petised“, „Pahad poisid kogu eluks“, Eesti filmidest „Klassikokkutulek“.
Kui muidu talle meeldib kuulata südamlikke lugusid, isegi klassikat, siis trennis peab muusika reipam olema. Trennis kuulab Pilt põhiliselt Spotify nimekirju, ikka sellist popmuusikat. Üks lemmik on Lana Del Rey. „Eriti lõbus ja kelmikas võiks muusika olla lavakõnniks. See võtab pinge maha ja on enesekindlam ja rõõmsam tunne end presenteerida,” ütleb ta.
Jälgib kergejõustiku Teemantliigat
Endise kergejõustiklasena on Pilt jälginud Teemantliigat, kus tänavu võisteldakse veidratel aladel ja püstitatakse neis maailmarekordeid. „Eks tänavu kannatavad kõik alad. Jäid ju paljud Teemantliiga etapid ära, jäi ära finaal ja punktidearvestus. Palju rahulolematust on reeglite muudatustest ja mõnede alade ärajätmisest. Samas on hea, et osa etappe siiski toimus. Eestlastest sai vähemalt klubikaaslane Rasmus Mägi head võistlused kirja,” leiab ta.
Pildi ettevalmistus võistlusteks erines kõvasti just kevade osas. Korraliku jõutreeninguga jäi pikk paus sisse. Koroona ajal matkas ta palju ja võimles kodus 5-kiloste hantlite ja 18-kilose kangiga. Leidlikkust appi võttes sai üht-teist teha ka kummilindi ja harjavarrega, samuti väljaasteid ja mäkkejookse õues. Aga see polnud täisväärtuslik trenn asendamaks jõusaali.
„Minul oli päris võimatu korralikult treenida. Kindlasti oli parem vastupidavusalade esindajatel ja nendel, kellele võimaldati erandkorras kuskil saalis treenida. Kodus pole võimalik suurte raskustega treenida. Kõik pandi ka nii kiiresti lukku, et enam polnud kuskilt korralikke treeningvahendeid muretseda. Parim asi oli see, et vaim puhkas. Sai palju looduses jalutada, milleks muidu alati aega napib. Sain ka palju poja koeraga aega veeta,” lausub Pilt.
Pilt korraldas tänavu Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liiduga üle mitme aasta Lõuna-Eesti karikavõistlused. Viimased võistlused olid 2016. aastal. Tal tekkis tüdimus sellest korraldamisest. Järjest hakkasid ka kulud suurenema. Kui algaastatel sai saale tasuta kasutada, hinnad valgustusele ja muule olid sümboolsed, siis järjest hakati hindu kruvima, kuigi eesmärk oli teha noorte algajate sportlaste jaoks võimalikult odavat võistlust.
„Ei tasunud enam ära see mässamine. Päris palju on tegemist ühe võistluse korraldamisega. Oma põhitöö ja enda võistlusettevalmistuse kõrvalt ei tahtnud sellist tänamatut tööd enam teha. Eks oli alati ka kritiseerijaid ja rahulolematuid, ka see võttis indu maha,” sõnab Pilt. „Siiski enamik meenutab neid võistlusi väga suure tänutundega. Päris paljud praegused tipud on oma esimese võistluse teinud just Tartus. Võistluse ajalugu sirvides meenus, kui paljud noored on saanud osaleda ja motivatsiooni juurde treeninguteks. Kuna sel kevadel jäid Pärnus toimuma pidanud algajate võistlused ära, siis olime nõus uuesti tegema Tartus.”
Kõrge pulsiga võhmatreeningud on minevik
Varem käis Pilt jõutrenni kõrvalt korralikult jooksmas ja osales isegi rahvajooksudel. Samuti osales ta mingil ajal palju tantsu- ja muudes rühmatrennides. Koroona ajal käis Pilt jooksmas viis-kuus korda. Enam ta jooksmas ei käi, pigem kõnnib. Lihast on niigi üliraske kasvatada ja ta ei taha seda viimastki maha joosta. Samuti ei tee ta enam mingeid rühmatrenne. Nüüd kulub energia põhitrenni peale ära ja sellest ülejääva aja Pilt pigem taastub.
„Enam ei taha teha kõrge pulsiga võhmatreeninguid. Neljakümneselt veel ei olnud nii, aga peale 50 küll. Trenni peab tegema vähem ja kehale rohkem puhkust andma. Tahtmist oleks rohkem, aga üle ei saa pingutada, liigesed hakkavad tunda andma. Ja sellises vanuses lihast juurde saada on võimatu, sellest on kahju. Pinguta palju tahad. Mul ei ole ka kaasa antud head kehakuju selleks alaks. Kahjuks alustasin ka liiga hilja, noorena oleks areng olnud parem. Aga treenin kindlasti edasi, sest tean, et just vanemas eas on lihastreeningul väga suur tähtsus,” lubab senjoriita Pilt.
Vanematel inimestel tuleb ju ikka vahel keset päeva uni peale ja tehakse uinak. Esta Pildile pole kunagi meeldinud päeval magada. Tööl käies pole ka selleks aega. Pilt on küll väga rahutu unega ja magab halvasti, ent päeval magada ei armasta. Isegi puhkepäevadel mitte, kui võimalus oleks. Pigem proovib ta õhtul siis varem voodisse saada. Siis ei killusta ka päeva ära. Kui päeval on huvitavad tegevused, siis uni ei kimbuta, arvab Pilt. Küll kipub uni peale passiivselt igavaid asju kuulates.
Pilt on väga laisk massaažis käija. Kui on võimalus, kasutab ta õepoja Martin Saare massaažiteenust. Tartus käib ta Silver Tederi juures. Pilt ütleb, et kindlasti peaks rohkem käima ja valulikke punkte laskma lahti mudida, kuid regulaarne massaaž nõuab korralikku aja- ja rahalist ressurssi ja väga palju rullib Pilt ise kodus.
Välismaal võita on raske
Kuhu nüüd edasi? See on hea küsimus, aga raske vastata. Plaanis oli seenioride MM, mis algselt pidi toimuma Türgis detsembri algul. Nüüd on see tõstetud Hispaaniasse ja novembri algusse.
Natuke on Pildil veel aega mõelda, kas osaleda. Ta näeb ka ise, et selle aasta vorm ei ole päris see, mida lootis. Ka on lendamine raskendatud ja kulutused suured. Muidu tahtmine oleks osaleda küll.
„Välismaal võita on väga raske. Tase on nii kõva ja andekaid tegijaid on palju. Mina nii andekas ei ole. Kuna tegemist on subjektiivse alaga, siis loeb ka see, palju sul on kohtunike seas tuttavaid, kelle osas on lobitööd tehtud, mis riigi kohtunikud hindavad jne. Selge see, et kes on ikka tasemelt teistest üle, see võidab. Aga võrdse taseme korral on kõik võimalik. Eestist käib välisvõistlustel kohtunikke vähe hindamas,” ütleb Pilt.
