NOORED OLÜMPIALE | Paavo Pauklin: Tippspordi talumatu hind
Kui aga mõni suurem unistus saavutamata jääb, siis kanname endas seda okast veel aastaid.
Oled Sa kunagi mõelnud, kuivõrd suurt pingutust või milliseid ohvreid toovad need noored, kes on valinud tippsportlase teekonna ja võtnud endale unistuseks saada olümpiavõitjaks?
Trenn on töö
Tippsportlase töö on teha trenni ja seda tehakse palju. Tippsportlane teeb peaaegu iga päev kaks pooleteise- kuni kolmetunnist trenni ning nii koguneb iganädalaseid treeningtunde kokku 20–30 tundi. Nende vahele veel füsiod, massaažid ja vaimne treening. Antud elukutsega kaasneb ka kindlast rutiinist kinnipidamine, milles paindlikkusel pole tihti väga suurt võimalust.
Tippsportlase elu sisaldab enamasti ka pikki perioode kodust eemal olemist ning loobumist asjadest ja tegevustest, mis meile, tavainimestele nii loomupärased on.
Olgu selleks näiteks põhjalik hariduse omandamine, töökarjääri ülesehitamine, finantsilise puhvri tagamine, tihe läbikäimine sõpradega või ka isiklikud lähisuhted.
Kuidas hoida noore inimesena sõpru ja lähisuhteid, kui Sa oled aastas vaid 60 päeva kodumaal, sest siin Eestis lihtsalt ei saa Sinu alal tipptasemel treenida?
Sellest kõigest loobutakse, sest hinges on soov olla maailma parim ja tuua koju võit, et kaasmaalased saaksid uhked olla ja rõõmustada. Erki Nool ütles, et kogu aastatepikkune ohverdus oli seda väärt, et Sydneys käed võidukalt taeva poole tõsta. Aga mida ütlevad need, kes oma pingutusest hoolimata selle suure unistuseni ei jõuagi?
Kui paljud tegelikult jõuavad tippu?
Vastuse saamiseks loe kokku viimase 25 aasta tippvõistluste medaleid toonud sportlased ja siis võrdle nende sadade tippsportlastega, kes kõik suure eesmärgi poole püüdlevad. Statistika pole just tippsportlaste poolel.
Tippu jõudmine on väga-väga keeruline, sest isegi, kui pingutad kõigest väest ja Sul on hea meeskond, Sul on piisavalt toetajaid, oled väga andekas ja sihikindel, siis spordis ei sõltu võit ainult Sinust, vaid ka vastastest. Ei saa lõpuni kontrollida, et keegi Sinust parem pole. Nagu kunagine tipp-vehkleja Kaido Kaaberma ütles: “Neljas koht on jama” – ja nii see spordis kipubki olema.
Aga isegi neljanda kohani ei jõua väga paljud, kes selle teekonna ette võtavad. Sportlaskarjääris tuleb alailma ette takistusi. Näiteks, satud keskpärase treeneri juurde, kes ei suuda Sind maailma tippu viia; Sind saadavad vigastused; Sul saab raha otsa ja Sa ei saa endale lubada laagreid, sparringuid teiste maailma tippudega, tippsportlasele vajalikku toitumist, spordipsühholooge ega taastusprotsesse. Kõik need faktorid võivadki eristada maailmas esikümnes ja kolmekümnenda piiril võistlevaid sportlaseid.
No olgu, teed paar laagrit vähem ja massööri asemel kasutad vahurulli. Sa ei võta parimatelt treeneritelt konsultatsiooni, vaid proovid kuidagi ise hakkama saada. Sööd toitu, mida osta jaksad, ja vaimse treeningu kohta loed raamatutest või internetist. Aga kas Sa päriselt arvad, et nii on võimalik maailma tippu jõuda? Meeletu andekuse korral jõutakse ehk juunioride klassis tippu või saadakse Põhjamaade meistriks, kuid maailma tippu tänapäeval selliselt enam ei jõua.
Mis on sportlase palk?
Võiks ju mõelda, et kogu see ohverdus heastatakse mingite suurte piimajõgede ja pudrumägedega, aga kuidas sellega päriselt on?
Kui saad tiitlivõistlustel medali, siis premeerivad EOK ja riik Sind päris mõistlike summadega. Vähemalt korraks on hea, kuid see pidu ei kesta pikalt. EOK A- ja B-kategooria toetused kehtivad keskmiselt 2 aastat ja kui head tulemust korrata ei õnnestu, siis oled tagasi minimaalse toetuse peal, kui sedagi.
Ehk õnnestub saada sponsoreid?
Nii palju kui mina tippsportlaste eelarveid näinud olen, siis riigi toetusest kellelgi tipptasemel treenimiseks üksi ei piisa, vaja on ka eratoetajaid.
Enamik noorsportlastest, kellega olen kokku puutunud, omavad veidrat arusaama, et enne tulemust ei ole võimalik saada sponsoreid. Lisaks arvavad nad, et kui tulemused ükskord tulevad, siis sponsoreid tuleb uksest ja aknast. Reaalsus on aga see, et ka arvestatava tulemuse tegemine ei too enamasti erilist sponsorrahade suurenemist. See muidugi sõltub, mis spordialal Sa tegutsed ja kas Sa ise oled ka nn turundatav ja sümpaatne sportlane.
Minu kogemuse järgi on sponsorid ikkagi nendel, kellel on sponsorite “saamiseks” mõni hea abimees, kas perekonnaliige, sõber või mänedžer. Keegi, kes teeb selleks väga süstemaatilist tööd. Loomulikult on erandeid, aga kui tulemus pole just erakordne, siis tavaliselt ei juhtu uuest Eesti rekordist midagi.
Vähemalt armastab mind rahvas...
Rahva poolehoid ja tunnustus on sportlasele väga-väga motiveeriv auhind, kuid selle puudumine omab kindlasti ka vastupidist efekti. Eesti rahvas armastab oma sportlaseid, kui nad on tipus – kui Sa oled parasjagu Leedu korvpallikoondisele tuule alla teinud või kui Sinu tulemused jätavad seljataha senised maailma tipud, siis tõstetakse Sind õlgadele ja kiidetakse. Siis rahvas tõesti armastabki Sind ja kiidab “no vot see Ott-poiss on ikka üks kõva vend küll, meie mees”.
Kuid mida ütlevad sportlased, kes ei too tiitlivõistlustelt koju järjekordset medalit või kes teevad arengus suure hüppe ja kõigi asjaolude õnnestumisel õnnestub saada 18. koht olümpiamängudel? Nad ütlevad, et rahval on suht poogen. Veab, kui ei mõnitata, et “läksid sinna meie raha eest turisti mängima või?”.
Kahjuks tundub sportlastele, et rahvas on nendega väga nõudlik ja karm. Maailmas 20 parima sportlase sekka tulek on läbikukkumine ning suht kiiresti tembeldatakse Sind luuseriks ja mõttetuks sportlaseks. Seda eriti nende poolt, kes oma varbaid suure kõhu tagant viimati 20 aastat tagasi nägid.
Kellele ja millist osa tippspordist üldse vaja on?
Rahvale on vaja võite, see on selge. Suuri võite on vaja nii lastele, tervisesportlastele, ettevõtjatele, poliitikutele, õpetajatele kui ka pensionäridele. Siis saame uhked olla ja uhkustada ning ehk läheme isegi inertsist suusarajale.
Mina väidan, et meil on väga vaja rõhutada ja tunnustada ka tippu jõudmise teekonda, milles on hulganisti tagasilööke ja ebaõnnestumisi. Seda puhtalt sellepärast, et elus nii lihtsalt asjad käivadki. Edu ei saavutata üleöö ei spordis, ettevõtluses, hariduses, kunstides, mõtteviisis ega ka lähisuhtes.
Pingutus, sihikindlus, targad otsused ja kõva töö on kindlad koostisosad edu valemis mistahes valdkonnas. Ning spordis on seda vast kõige ilmselgemalt, kasvõi oma silmaga, võimalik näha. Kui pingutad, siis saad paremaks!
Seepärast kutsun üles märkama ja tunnustama ka tippu jõudmise teekonda. Minge meistrite liiga vaatamise kõrval ka mõnele U16 noorte mängule. Minge koos lastega vaatama, kuidas võistlevad noored judokad. Minge vaadake TV 10 Olümpiastarti võistluseid või kuidas aerutavad Pärnu jõel maailma esikümne sportlased. Minge koos oma lastega, sest just nendel on vaja näha pingutust (ja ka ebaõnnestumisi), mille najal rühitakse tippu.
Unistama peab!
Kuigi tippsportlase suurte unistuste täitumine on statistiliselt väga keeruline ülesanne, siis unistama peab, sest see aitab üle ka raskustest, mis teel saadavad. Ainult suurelt unistades ja sihipäraselt tööd tehes jõuab tippu, olgu selleks tipuks siis olümpiavõit või 9. koht maailmameistrivõistlustel.
Teleka ees õlut joovale Toivole see viimane muidugi erilise tipuna ei tundu, kuid sadadele või isegi tuhandetele lastele võib see 9. koha saavutanud sportlane olla iidol, kellelt saadud motivatsiooniga minnakse iga nädal trenni, ja see motivatsioon võetakse kaasa ka koolitundidesse ning igapäevategemistesse.
Samuti peame looma keskkonna, kus on võimalik suurelt unistada. Hinnanguliselt 70–80% talentidest Eesti tippspordis jätab tippu pürgimise pooleli pärast keskkooli.
Miks? Sest pole perspektiivi ja see teekond tippu on nii raske, täis ohverdusi ja riskantne. Peale ühekordsete stipendiumite pole ka noorsportlastele ühtegi riiklikku toetusmeedet, mis aitaks hoida seda perspektiivi, et on mõtet pingutada, kuniks jõutakse EOK C-kategooria toetusteni ja sellest edasi.
Lõime spordisõpradega 5 aastat tagasi Sihtasutuse Noored Olümpiale, mis toetab just neid noori, kes pole veel tippu jõudnud, kuid kellel on selleks kahtlemata suur potentsiaal. Toetame 18–25-aastaseid noorsportlasi eraisikutelt saadud annetustest kokku pandud stipendiumitega kogu olümpiatsükli jooksul. Lisaks stipendiumitele anname neile tugimeeskonnaks ka Eesti parimad spordipsühholoogid ja mentorid, koolitame neid toetajate leidmise, meediaga suhtlemise ja enese turundamise teemadel.
Oleme näidanud, et iga spordisõber saab tegelikult muuta Eesti spordisüsteemi paremaks ning anda oma panuse selleks, et meie lastel oleks paremaid eeskujusid.
Nojah, tippsportlase elu on raske, aga mida mina ikka teha saan?
Sportlane vajab kütuseks seda, et ta tunneb, et tema tegemised lähevad kellelegi korda ja teda on vaja. Ott Tänakul, Erki Noolel ja Eesti võrkpallikoondisel olid oma andunud fännklubid. Seda ka aegadel, kui veel päris nii hästi ei läinud. Küsige neilt, kas see andis jõudu juurde.
Kui sportlane saavutab oma fännidega hea sideme, siis annab see talle metsikult jõudu, mida on eriti vaja just madalhetkedel, mida tuleb vahel isegi liiga tihti ette.
2020. aasta on sportlastele olnud aga meeletult raske. Pole võistluseid, pole publikut, pole sidet oma fännidega. Pole ime, et pähe tulevad mõtted, et kas minu tegemised üldse kellelegi korda lähevad. Nii on oht, et närbuvad just need tänased talendid, kes peaksid meile homme rõõmu ja võite tooma ning meie lastele eeskujudeks olema.
Tippspordi toetamine ei ole ainult EOK või riigi ülesanne. Meie Sinuga, kallis lugeja, olemegi riik ja ka meie saame omajagu ära teha.
Me võime hakata fännideks ja meile sümpaatsetele sportlastele kirjutada mõne sooja sõna.
Me võime hakata oma lemmiksportlaseid toetama – ilma naljata, pole liiga väikest summat, et poleks mõtet seda sportlasele pakkuda – isegi 10 euroga kuus aitad Sa sportlast veidike ja kõige rohkem näitad Sa talle seda, et tema tegevused lähevad Sulle korda.
Ja kui Sulle mõni sportlane väga meeldib ja tahad teda veel rohkem aidata, siis kirjuta talle ja paku ennast vabatahtlikuks. Kas siis toetajaid leidma, turunduse või sotsiaalmeediaga tegelema või laagreid organiseerima.
Ka praegu saad Sa toetada tulevasi olümpiavõitjaid ostes selleks 10-eurose toetuspileti Ticketeri keskkonnast Sihtasutuse Noored Olümpiale heategevuslikule spordisarjale #LeiaEndasVõitja. Ja kui see teema Sind päriselt liigutas, siis võta Sihtasutusega Noored Olümpiale ühendust ning räägime, kuidas saad Sina noori talente aidata.
Sihtasutus Noored Olümpiale on 100% vabatahtlikkuse alusel toimiv organisatsioon ja 100% kogutud rahast läheb noorsportlastele.
