Juba 17-aastasena Berliini olümpiamängudel Eesti koondise suurimaks korvikütiks kerkinud Heino Veskila (14.12 1918 - 22. 08 1941) hiilgas eelkõige oma suurepärase viskekäega. 1937. aasta Euroopa meistrivõistlustel valiti ta sümboolsesse viisikusse ja kaks aastat hiljem toimunud EM-il oli ta keskmiselt 16,6 punktiga mängu kohta juba turniiri resultatiivseim mängija. Sealjuures viskas ühes mängus 32 silma. Osales 1936 Berliini OM-il, kus viskas kolme mänguga 39 punkti.

Tuli 1936, 1939 ja 1940 Eesti meistriks ning viskas läbi meistrivõistluste karjääri keskmiselt 19,9 punkti mängus, mis oli tollal selgelt parim näitaja. Kuulus 1941. aastal Nõukogude Liidu 8 linna turniiri võitnud Tartu meeskonda. Mitmekülgse spordimehena võistles ka võrkpallis, kergejõustikus, ujumises ja lauatennises. Veskila isiklik rekord kõrgushüppes oli 1.85.

Kergejõustikus kuulus ta Eesti koondisesse 1937. aastal peetud maavõistlusel Soomega, kus lisaks kõrgushüppele tegi kaasa ka kolmikhüppes. Lisaks tegutses Veskila korv- ja võrkpalli- ning kergejõustikukohtunikuna. Spordimees hukati Saksa okupatsiooni ajal, olles vaid 22-aastane.

Seitsmekordne Eesti meister Selma Multer (20.01.1928. Tallinn – 25.12.2016. Tallinn) oli tõeline kodumaise korvpalli Raudne Leedi.

17-aastane Selma tegi esimest tutvust korvpalliga Tallinna 7. Keskkooli õpilasena Joann Lõssovi treeningutel Kalevis. Et sellest sai armastus korvpalli vastu terveks eluks, on süüdi juhus. 1947. aasta suvel oli plaan minna Tartu Ülikooli arstiteadust õppima. Ülikooli uksel ootamatult kohatud korvpallurid Edgar Naarits ja Ilmar Kullam veensid neiu ümber otsustama kehakultuuri eriala kasuks. 1947. aasta sügisest algasid mitte ainult Selma, aga terve uuesti formeeritud ülikooli korvpallinaiskonna treeningud Edgar Naaritsa käe all.

Selma Multerist sai treeneri parem käsi ja mängujuht väljakul, naiskonna kapten tervelt 15 järgnevaks aastaks (1947-61). Praktiliselt nullseisust tõusis see naiskond 1950. aastate lõpuks NSV Liidu absoluutsesse tippu ehk Euroopa mastaabis üheks paremaks. Ka Selma auhinnakappi jäid neli NSV Liidu meistrivõistluste hõbemedalit aastaist 1957-60, NSV Liidu ametiühingute meistri tiitlid 1955 ja 1958 ning NSV Liidu üliõpilaste meister 1951. Lisaks seitse Eesti meistritiitlit.

Ülikooli lõpetamise järel usaldati noorele spetsialistile Tartu Laste ja Noorte Spordikooli direktori ametikoht (1951-56). Ühtlasi tähistasid need aastad ka treeneritegevuse algust. Oma esimesteks õpilasteks võib ta pidada hilisemaid koondise mängijaid Jaak Lipsot, Avo Jansi, Raivo Aljastet jt.

Eesti korvpallis epohhi loov töö algas 1962. aastast alates. Ligi 23 aasta vältel kuni 1984. aastani juhtis Selma Multer igapäevaselt ENSV Spordikomitees vanemtreenerina (praeguses mõistes peasekretärina) vabariigi korvpallielu. Siia mahub Eesti meeste korvpalli üks tipp-perioode (1960-ndate lõpp - 1970-ndate algus), milles ta parima tausta loojana-organiseerijana oli. NSV Liidu mastaabis sai võistluste korraldamise üheks meelispaigaks Tallinn.

Tänu Selma (oma eesnimi oli hüüdnimi läbi elu) organiseerimisvõimele nägi Eesti korvpallipublik paljude aastate vältel omas kodusaalis head rahvusvahelist korvpalli. 1979. aastal NSV Liidule korraldada antud rahvusvaheline FIBA treenerite ja kohtunike seminar peeti samuti Tallinnas ning Selma roll selles oli ülioluline. Ühte rolli korvpallis pidas Selma Multer veel, see oli kohtunikutegevus lausekretärina. Märgilisena jäävad seda tööd meenutama Moskva olümpiamängud 1980. aastal ja naiste korvpalli maailmameistrivõistlused Moskvas 1986. aastal, kus ta tegev oli. Aastail 1984-2005 oli küll Spordiloto /Eesti Loto töötaja, kuid pidevalt elas ja aitas kaasa Eesti korvpalli käekäigule.

Selma Multer oli 20. sajandi teise poole Eesti korvpalli kõige silmapaistvama ja laiahaardelisema tegevusega naissoo esindaja.

Eesti korvpalli Kuulsuste Halli kuuluvad tänase seisuga: Heino Veskila, Selma Multer, Herbert Niiler, Priit Tomson, Maret-Mai Otsa-Višnjova, Valdu Suurkask, Heino Kruus, Tõnno Lepmets, Martin Müürsepp, Anatoli Krikun, Edgar Naarits, Tartu Ülikooli naiskond (TRÜ), Erich Altosaar, Joann Lõssov, Tiit Sokk, Jaak Lipso, Heino Enden, Aleksei Tammiste, Ilmar Kullam ja Jaak Salumets.