SPORT KUI MÄNG | Nonna Sarana: Spordinädalal juhatab mänguliselt inimesed uude "liikumisaastasse"!
Audentese Spordiklubi treener Nonna Sarana paistab hea eeskujuna liikumise teemal silma ning treenib ning võistleb ka koos oma noorima lapse Smaragdaga! Nonna hindab kõrgelt mängu ja mängulisust. "Me ei lõpeta mängimist sellepärast, et me saame vanaks, me jääme vanaks, sest lõpetame mängimise," on öelnud kirjanik George Bernard Shaw. Nonna arvates tuleb selle mõttetera tõeliseks mõistmiseks jõuda keskikka. Aega, mil lapsed on juba suured, pingelised igapäevased rahmeldamised seljataga ja vaba aega on jäämas ka iseenda jaoks. Spordinädal lõppeb täna, aga see sündmus meenutab võimalust leida endas üles mängulisus. Ka suurtele inimestele meeldib väga mäng. Kasvõi võitluskunstide vööd on ka paljuski mäng. Spordis on palju mängulisi elemente seetõttu ongi see niivõrd haarav. Liikumisharrastusega tegelemine võiks olla ka lõbus, tee esimene samm ja leia omale meeldiv liikumisharrastus, mäng või jätka teekonnaga, kus juba oled.
"Huumorimeele ja terve mõistusega saab ka keerukatest aegadest mänguliselt läbi, on vaid vaja hoida keset, teha asju, mis panevad su silmad särama ning suuta naerda nii keeruliste olukordade, kui ka iseenda üle," rõhutas Nonna.
Naermine lõõgastab ja maandab stressi, seega on inimestel ka parem immuunsus. Liikumine teeb meie organismi tugevamaks, nii läbi mängu, rõõmu ja liikumise on lihtsam terve püsida ja elu nautida. Meil on palju elurõõmu õppida eelnevatelt generatsioonidelt, kelle ellusuhtumises oli palju inimlikkust, kaaslase märkamist, mängulisust ja optimismi,.
„Taasleitud mänguliike on erinevaid ja tihti nimetatakse neid hellitavalt keskeakriisiks. Tegelikult ei ole me mängulusti kunagi kaotanud, lihtsalt elu on inimesed vahepeal oma keerisesse haaranud. Üheks parimaks taasleitud mänguks on sport oma erinevates variatsioonides. Mitte keegi pole loonud igavese nooruse eliksiiri, aga mitte keegi ei saa ka võtta meilt meie noort hinge, kui me seda just ise vabatahtlikult käest ära ei anna,“ lisab Nonna.
Tema arvates pole sportimiseks parimat võimalust kui nautida seda koos oma pere ja sõpradega. Tänapäeva võimalused selleks on muidugi imelised, aga ka kesised võimalused või vahendid ei saa siinkohal takistuseks olla. Tasub vaid hetkeks meenutada, et meie eelmise sajandi maailmakuulsad rammumehed tegid suure osa treeningutest raskeid maatöid tehes. „Minu enda isa, kes oli maapoiss, treenis ennast samuti talutööga. Hiljem kuulusid tema treeningarsenali kaks hantlit, üks kahepuudane sangpomm ja lõuatõmbekang,“ kinnitab Nonna.
Naise hinnangul on meil tänapäeval valida paljude spordiklubide, jõusaalide ja rühmatreeningute vahel, aga inimeste üldine treenitus kahjuks ikka nõrgeneb. Tihti tüdinetakse ruttu. Siinkohal aitaks, kui seada endale väike kaval eesmärk. Näiteks läbida jala või rattaga kahe kuuga nii ja nii mitu kilomeetrit. „No mina seadsin sellise „pisikese“ eesmärgi: sõita paari kuuga jalgrattaga 2000 km, oma abikaasale tema enda eest,“ naerab Nonna. Hulk aastaid kulus tal juba ainuüksi mehe veenmisele, et ka jalgratas on tsikli kõrval üks väga väärt sõiduvahend.
„Esimene sõit kulges ikka suhteliselt "üle kivide ja kändude" ja ausalt öeldes polnud ma päris kindel, kas suudan oma mehe ikka rattasõidupisikuga nakatada. No ega ikka üks tõeline tsiklimees ennast nüüd nii lihtsalt ka muuta lase,“ ütleb Nonna kavala naeratusega. Seda enam, et iga alaga alustades on tarvis need esimesed rasked korrad üle elada ja alles siis hakkavad väikesed eduelamused tulema. „Meie olime äärmiselt järjekindlad ja esimese kuuga saigi 1000 km sõidetud. Väike tagasilöök tuli Tartu virtuaalsel Rattarallil, kus Otepää kuppelmaastik hõlpu ei andnud. Kuid kes seda väikest asja enam ikka mäletab,“ itsitab Nonna.
Kui elu esimene rattasõidumedal kaela sai, oli kõik vaev unustatud. Edasiste järjepidevate treeningute juures sai oluliseks hoopis see, et värske rattur liiga hoogu ei satuks ja endale viga ei teeks. „Teise kuu lõpuks seadsime endile uue väljakutse ja sõitsime ühe päevaga Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse 220 km, puhkasime ühe päeva ja siis sama rada pidi tagasi. Ja ei mingit erilist väsimust ega muud probleemi,“ meenutab Nonna. Tema arvates on seejuures oluline mitte unustada olulist võtmesõna - järjepidevust!
Nonna Sarana tunnistab, et seab endale samuti pidevalt pisikesi sihte, mis igapäevaellu väikest sportlikku elevust tekitaks. Eelmise aasta lõpus hakkas naine taas taliujumisega tegelema, osales Eesti meistrivõistlustel ja veebruaris ka Bledis taliujumise maailmameistrivõistlustel, kus õnnestus võita kolm medalit. Kahtlemata on Nonna hinnangul autasustamispjedestaalil seismine meeldiv, aga see pole peamine, ka ainuüksi võistlusmelu kogemine on lihtsalt suurepärane. Seda enam, et Bledis oli tegemist tõeliselt rahvarohke võistlusega, kus osales ligi 1100 sportlast 36 riigist. „Aga eks kõik oleneb inimesest - mõnele meeldib vaadata, kuidas teised tegutsevad, teisele ise osaleda. Sellised erinevate vanuseklassidega seotud võistlused on just need parimad paigad iseenda võimete proovilepanekuks,“ kinnitab Nonna.
Naise sõnul on perekond ja lapsed talle väga olulised. „Kuna meie pere pesamuna Smaragda on veel alles kooliealine, siis on temaga koostegutsemine toonud ka mulle endale palju toredaid väljakutseid. Ühiselt oleme osalenud pikamaaujumistel, kus temal võistlussportlasena on täita muidugi oma roll. Minu võistlustulemused jäävad ikka vanemasse vanuseklassi. Selle aasta septembrikuu alguses sai võisteldud ka Ironman 70.3 Tallinnal, kus Smaragda koos vanema venna Raidiga moodustasid segatiimi ja mina koos ägedate ning ülitublide noorte harrastussportlastega Audentese Spordiklubi naiskonna, millega meil õnnestus tõusta suurepäraste sporditüdrukute kõrval autasustamispoodiumi teisele astmele. Siinkohal tahan kiita Tallinna Ironmani korraldustiimi suurepärase võistluse ja meeleoluka autasustamistseremoonia läbiviimise eest. Sellised rõõmsad mälestused annavad tükiks ajaks hulgaliselt positiivset energiat lihtsateks argipäevadeks,“ rõhutab Nonna.
Eriti rasked on need argipäevad muidugi Smaragdal, kes juba kell 5.50 varahommikul ujulauksest sisse astub, et veel enne koolipäeva algust jõuda ära teha päeva esimene treening. Siis järgnevad koolitunnid gümnaasiumis, kus õppetöö on suure au sees, ja seejärel uuesti treening, mis lõpeb alles õhtul kell kaheksa. Pärast seda ootavad järge kodused õppetükid ja nii päevast päeva. Sellist rutiini on võimalik taluda vaid siis, kui suudad selle iseendale mänguliselt huvitavaks mõelda. Aga samas on Nonna arvates just rutiin ja pingutus need, mida tänapäeval juba väga palju kardetakse. Siiski ei tohiks tema sõnul unustada, et eesmärgid, mille nimel ollakse ise vaeva nähtud ja need saavutatud, lisavad enesekindlust. Mida enam on inimesel Nonna hinnangul eneseületamisi, seda tugevamaks vaimselt muututakse ja seda enam suudab laps oma elu kujundada vastavalt oma soovidele.
Vastuseks küsimusele, et millised on tema kui lastetreeneri soovid edaspidisteks aastateks, ütleb Nonna Sarana: “Ma sooviks, et lapsed leiaks endas taas oskuse mängida. Ei, mitte arvutiekraani taga, vaid tõeliselt mängida oma käsi ja jalgu liigutades. Et lihtsatest käteringidest ei saaks kõige keerulisemad liigutused maailmas ja et sõna "sport" seostuks laste jaoks reipa tegevusega. Lapsed on lapsed, nad sünnivad siia maailma ikka samamoodi nagu ka sajand tagasi - puhta lehena, edasi oleneb kõik meist, lapsevanematest, milliseid mänge meie lapsed elus mängima hakkavad ja seda igas mõttes. Ja loomulikult võiks mängulisust oma ellu lubada ka meie ise- täiskasvanud! Elagu mäng!“
