SPORDINÄDAL | Lii Laanoja: Märka ilu igas inimeses enda ümber!
(1)
Lii Laanoja on pühendanud oma elu erivajadustega laste toetamisele. Ta on töötanud juba 19 aastat Maarja Koolis, olnud üle kümnendi aktiivne vabatahtlik ja eestvedaja Eriolümpia liikumises, on erivajadustega laste treener ja õpetaja. Ta elab kaasa iga erivajadusega lapse ja noore liikumisele või sportimisele. Euroopa Spordinädal on suunatud kogu ühiskonnale, seega on aeg märgata kõiki inimesi meie ümber ja leida neis ilu ja väärtus.
Spordinädala Eriolümpia kergejõustikuvõistlusel osalesid sinu õpilased Tartu Maarja Koolist ja Räpina Aianduskoolist. Kuidas tulemustega rahule jäite?
Läksime välja päris keerulise meeskonnaga, mitu õpilast olid esimest korda võistlemas, aga tänu heale meeleolule, toetavale kohtunikekogule ja tiimitööle läks kõik suurepäraselt. Kõik sportlased said medali ja mis tähtsam - tahtmise veel ja veel spordiga tegeleda. Paari lapse puhul oli küll veel võistluspäeva hommikul väike küsimus õhus, kas nad tulevad enda ja kogu selle mölluga toime, aga pärast rõõmu nähes oli selge, et iga noor võiks saada kogemuse anda endast füüsiliselt maksimum ning selle eest tunnustus saada.
Korraldasite 22. septembril Viljandis koos Eriolümpia kergejõustikuvõistlustega füsioteraapia-alase uuringu eriolümpia sportlastele. Mida see endast kujutas?
Füsioterapeudina osalesin seminaril, kus mulle anti võimalus koolitada end Eriolümpia Healthy Athletes FUNFitness programmi läbiviijaks.
Programm ise baseerub vabatahtlikkusel ning on kokku pandud Washingtonis, kõik uuringute andmed koondatakse ühtsesse andmebaasi.Eestis viisin programmi läbi kolmandat korda. Varem on vabatahtlike tiime olnud seinast seina: vabakutselistest kunstnikest gümnasistideni. Alati on selle programmi vabatahtlike tiimi kokkusaamise ning paberimajandusega toimetamise juures mulle abiks olnud mu vanem tütar Epp. Seekord läks lihtsamalt, kuna viisime ürituse läbi sügisel ja saime kaasata Tervishoiu Kõrgkooli tudengid. Kaasasime 19 füsioteraapia tudengit. Enne töötoa läbiviimist käisin Tervishoiu Kõrgkoolis teemat tutvustamas ning viisin läbi õppepäeva. 22. septembril toimus Viljandis töötuba, mille raames said meie sportlased mõõtmiste ja testide tulemusena teada, milliseid lihaseid oleks vaja tugevdada, milliseid venitada ja kuidas oma rühti parandada. See programm toetab ja annab vajalikke teadmisi igaühele. Maailmas on leitud, et intellektipuudega inimestel ei ole kõikjal ühtemoodi hea ligipääs tervishoiuteenustele. Nii me siis aitame üle maailma oma sportlasi, et nad saaks olla tervemad ja liikuda. Abu Dhabis kasutasin vabadel päevadel võimalust olla Maailmamängude FUNFitnessi tiimi vabatahtlik. Põnev oli see, et Euroopas ja Aasias oli erinevusi, aga meie lahendused töötasid paremini.Samas on sellised töötoad suurepärane võimalus näidata tudengitele nö päriselu, tutvustada neile puudega inimesi kui täiesti loomulikku osa meie ühiskonnast.
Sina ja võrkpall? Sina ja saalihoki?
Noorena mängisin tegelikult käsipalli (nagu enamus Põlvast pärit noori). Mu ema mängis võrkpalli ja ma väga tahtsin mängida, aga meil lihtsalt oli valikus ainult käsipall ja orienteerumine. Ülikooli ajal sai natuke võrk - ja sulgpalli „nuusutatud“, aga nii palju muud huvitavat oli. Peale teise lapse sündi hakkasin harrastajatega võrkpalli mängima, tõsisemad oskused tulid alles ligi 40-aastaselt, kui tänu juhusele sattusin võrkpalliklubi Volle81 liikmeks. Sealsed naised olid kogu oma teadliku elu võrkpalli mänginud ning tegid mullegi mängu selgeks. On selge, et enam ei õppinud ma mingeid tehnilisi nõkse ära, kuid mängima õppisin. Hea põhi ja meeletu entusiasm teevad must üsnagi talutava mängija. Eriti meeldib mulle mängida rannas, kus erinevalt saalist julgen end pallile alla visata ja kus ma tõeliselt naudin mängu. Sel suvel sai pea iga päev tunde mängitud, leitud uusi sõpru ja tuttavaid, mängitud, mängitud, mängitud. Sealt sain ka paar ideed: ma küll ei vaata eriti telekat, aga meediast ikka on läbi käinud näiteks saade „Rannamaja“. Kuna meil suvi otsa käis rannas korralik elu: tutvumised, (mängu)paariliste klappimine ja mäng, siis tekkis mõte seriaalist Rannavolle, kus teeksid kaasa Tartu harrastajad. Minu enda meelest oli see päris põnev maailm.Teine idee on natuke reaalsem - tutvusime rannas vene noortega ja sain aru, et venelaste ning eestlaste kohalik kultuuriruum väga ei kattu. Leian, et hea eestvedaja toel saaks võrkpallist hea koha integratsiooniks, sest tegelikult on noored ja nende huvid samad.Saalihokist - olen Eriolümpia saalihoki koordinaator ning üks eriliste sportlaste saalihoki eestvedaja. Kõik algas kuskil 10 aastat tagasi, kui hakkasime valmistuma Eriolümpia võistlusteks ning ma lõin oma õpilastest treeninggrupi. Peale üldfüüsilise ning individuaalspordi tahtsime tegeleda võistlusspordiga. Saali meil eriti polnud, aula suurte akendega ning saalihoki kepid. Nii hakkasime noortega saalihokit mängima. Eriolümpiaga liitusime alles aastal 2010. Ühel võistlusel küsisin tolle hetke juhtivatelt tegelastelt, miks ei ole saalihoki võistlusi ja tahaks mängida. Tuli välja, et saalihoki polnud üldse eriliste sportlaste võistluskavas. Aga minu küsimist kuulsid Porkuni ja Kiigemetsa õpetajad ning nii sai alguse sõpruskohtumiste sari, mis kestis aastani 2014, kui toimus esimene rahvusvaheline saalihoki seminar Liechtensteinis. Peale kutse sinna sain ka loa võtta kaasa oma meeskond. Nii ajasime Porkuni Kooli õpetaja Evelyn Himmaga raha kokku ja lendasime võistlustele. Sellest ajast oleme Evelyn Himmaga organiseerinud saalihokiturniire, aidanud koostada divisjone (eriolümpial on divisjonid ehk tugevuse järgi koostatud võistlusgrupid), aitasin komplekteerida ja valmistuda 2017. aasta Maailmamängude meeskonnal ning koos Taiga Lauriga juhendasin neid Austrias.
Olen koostanud ja viinud läbi ka Ühendava saalihoki projekte ja koolitusi.Mida on õpetanud Sulle erivajadustega noored ja lapsed?
Erivajadusega lapsed ja noored on eelkõige mulle õpetanud läbikukkumist. Millegipärast eeldatakse, et alati peab kõik minema plaanipäraselt. Õpetajana, terapeudina peab tund õnnestuma, programm tuleb läbida. Erivajadusega lapsega tundi tehes võib see täiesti ebaõnnestuda. Ta lihtsalt keeldub sinuga koostööd tegemast või sind märkamast. Ja kui asi ei toimi, siis ta ei toimi. Tuleb otsida koht, kust hakkab toimima. Peale selle on nad õpetanud selget mõtlemist ning enesekehtestamist. Kui minna erivajadusega lapse tundi, pead täpselt teadma, mis eesmärgil mida teed. Ning sina pead juht olema, mitte laps või noor.
Millised on Sinu saavutused erivajadusega sportlastega?
Oma kõige suuremaks saavutuseks loen, et Eriolümpia hakkas Eestis aktsepteerima sügava ja raske puudega sportlasi. Kui me 10 aastat tagasi liitusime selle programmiga, siis olid seal grupid TÕK ja LÕK ning meile tundus, et meil pole seal midagi teha. Koos praeguse spordidirektor Siret Krukiga hakkasime tegelema sellega, et kõik saaks osaleda. Ka erilisemad noored. Hetkel on nende osalemine normaalsus. Nüüd üritan anda kõikidele oma õpilastele, kes vähegi liiguvad, vähemalt korra võistluskogemuse. See toetab ka vanemaid ning lisaks aitab näha maailma, et igas noores on mingi potentsiaal peidus. Aga kui räägime sportlikest saavutustest, siis olen oma noortega käinud mitmetel välisvõistlustel, nüüdki läheb 2022. aastal Kaasanisse Maailmamängudele üks mu noor Downi sündroomiga suusataja, kes mõned aastad tagasi ei jõudnud üle koolihoovigi joosta, praegu pole 3 kilomeetri jooks mingi probleem.Olen uhke oma sportlaste ja nende perede üle, kus on leitud erivajadusega noorega ühine treening - ja võistlusplatvorm (minu triatlonistid näiteks). See annab võimaluse olla rohkem kaasatud pereellu ning aitab perel leida erivajadusega noorele rohkem väljundeid.Ja mu trennipoisid mängivad päriselt korvpalli.
Oled mitme lapse ema, kuidas oled oma lapsi liikumisteel toetanud?
Kui lapsed väiksemad olid, liikusime koos rohkem, kuid liikumine on meie peres endiselt au sees. Teeme perega suvel matkasid, mängime koos võrkpalli, aga seda on kahjuks vähemaks jäänud, et peab taas ka enga agendasse isiklike eesmärke seadma- veeta rohekm aktiivselt liikudes kvaliteetaega perega. Minu kõik lapsed käivad trennis, kõige vanem juba minuga koos võrkpalli mängimas. Hetkel mängivad kõik kolm (lapsed on 20, 15, 13 a) võrkpalli, varem on ka tantsitud ning korv- ja jalgpalli proovitud. Mu lastel on väga vedanud treeneritega. Vanema tütre treener Liina Kais, keskmise tütre korvpallitreener Gerli Odrusk ja praegune võrkpallitreener Krista Kotselainen on täiesti imelised. Kui laps tahab minna trenni, et treenerit mitte kurvastada, isegi siis, kui ta on väsinud, siis järelikult on treener midagi väga õigesti teinud.
Kust ammutad jõudu?
Mul on Maarja Koolis ja Tugikeskuses maailma parim töökoht. Seda nii kolleegide, lapsevanemate kui laste poolt. Ma saan alati arvestada kaastöötajate toega ning mu töökoht on mu turvakoht. Ajal, kui mu isiklikus elus olid asjad keerulised, sain pageda tööle ning tundsin töökaaslaste tuge igal sammul. Peale selle ma armastan oma tööd erivajadustega lastega. See on loov ja arendav, sa pead kogu aeg otsima uusi asju ja ennast arendama. Lisaks on mul imelised sõbrad. Nad on alati olemas. Nad on olemas nii heas kui halvas ning kunagi ei arvusta ega anna hinnanguid. Vahel, kui kuhjan asju liiga palju või teen mingeid valesid valikuid, tõmbavad nad mu maa peale. Nad näitavad mulle väga selgelt, kes ma olen, ning toetavad mind oma olemasoluga. Väga palju inspiratsiooni annavad mu lapsed. Mu tütar Epp on üks mu paremaid sõpru ning me saame üksteisega arvestada.
Kolleegid on Sind iseloomustanud kui tugevat isiksust, kust see tugevus tuleb?
Minu tugevus tuleb aususest ja inimestest. Olles aus iseenda ja teiste vastu, on lihtne tugev olla. Mida rohkem sa mähid end sahkerduste võrku, seda keerulisem on olla. Isegi rasketel aegadel ausaks jäädes on lihtsam edasi minna. Ja sõprade ning töökaaslaste ausus aitab näha tervikpilti nii sinust endast kui maailmast. Vahepeal kipub see kaduma - enesepettus on võimas probleemide pseudolahendus. Ma ei salli valet. Siinkohal tuleb vahet teha lugudel ja valel. Mulle kohutavalt meeldivad lood, isegi kui need pole tõesed. Lugu on midagi, mis lisab seiklust kedagi kahjustamata. Vale on vale, mis tekitab segadust, pingeid, arusaamatusi ning teeb elamise raskemaks.
Mis on Sulle elus kõige tähtsam?
Usk inimestesse. Ma usun, et kõik inimesed on head, mõned ainult rumalad, õnnetud või haiged. Ma usun, et kui aidata inimestel ennast näha, siis nad leiavad üles endas lahkuse ning headuse. Ja siis veel rõõm. Ilma rõõmuta elamine on üks kurb tegevus.Ning see kõlab võib-olla banaalselt, aga ma siiralt usun, et ilu päästab maailma. Viimane maailma muutev asi, millega kokku puutusin, oli Vanemuise „Lageda laul“ - puhas karge ilu.
Mis on Sind kõige enam muutnud ja mõjutanud?
Mind on mõjutanud mu õpilased- nad on õpetanud mulle kannatlikkust, oskust läbi kukkuda, mitte alati tubli olla. Koostööd. Rõõmu pisiasjadest. Kindlasti muutis mind pere lagunemine- see tegi mind tugevaks, näitas mulle väga selgelt mind ennast. Peale seda sain ma aru, kui olulised on mulle mu sõbrad ja mu töökaaslased ning kui lahedad ja imelised lapsed mul on.
Mida teed iseenda tervise ja vaimse tervise heaks?
Rasketel aegadel aitab mind lugemine, võin neelata raamatuid vahetpidamata- seinast seina. Raamatud ning ka head ajalehed (Sirp, Müürileht) aitavad hoida vaimu erksana, anda head mõtteainet ning näidata maailma uutel tasanditel. Sõpradega väitlemine ja vaidlemine ning lihtsalt lugude kuulamine on alati head. Mulle meeldivad lood. Inimestel on hämmastavalt palju lugusid, nad kõik on eripalgelised ning mis kõige toredam - ajas muutuvad.Tantsimine. Lõputu vaba liikumine muusika järgi- ainult rütm ja sa ise. Samasugune ajupuhastav tegevus on võrkpall. Sa ei saa palli mängida samal ajal mõeldes oma igapäevamuredele. Platsil on ainult üks jumal ja see on kollane kera ning tiim sinu ümber on lahendus kõigile probleemidele.Veel on oluline metsas käimine. Vaikus ja rahu. Eriti meeldib mulle metsas hilissügisel ning talvel. Armastan kunstinäituseid. Seal on sama efekt, mis metsas - saad olla iseendaga. Mulle on oluline ka mälumäng- iga nädal üritan vähemalt korra käia mälugümnastikat tegemas.
Sinu suhe kunsti ja muusikaga?
Mulle on alati kunst meeldinud. Viimastel aastatel olen selle nautimiseks rohkem aega võtnud ning avastanud enda jaoks päris mitu toredat Eesti kunstnikku. Kunst aitab ka koledates asjades ilusat või vähemalt põnevat näha. Heikki Leis, kes on üks mu lemmikkunstnikke, on suutnud teha üliatraktiivse teose varbaküünte lõikamisest, mis iseenesest pole ju üldse köitev tegevus. Eriti vananeva karvase varba küüne lõikamine. Olen üritanud ka oma tiimi sportlastega alati võistlustel vaba aja täita kohalikes muuseumites või näitustel käimisega. Usun siiralt, et ilu päästab maailma ning aitab näha maailma hoopis mitmepalgelisemalt. Sama on muusikaga. Muusika aitab näha iseennast. Kui kunst laiendab välimist pilti, siis muusika jõuab sisemiste kihtideni. Meie kooli muusikaterapeut Karmen Linnamägi suudab oma hääle ja pillidega teha imesid. Kõige raskematel aegadel palusin tal lihtsalt laulda ning peale tema kuulamist oli maailm alati parem paik.
Oled tegelenud erinevate vabatahtlike projektidega. Millistega? Mida see sulle annab?
Varem olin ise vabatahtlik erinevates projektides, nüüd olen liikunud tiimide koostamiseni. Peale FUNfitnessi vabatahtlike olen otsinud assistente oma sportlastele võistlustele, tavanoori erivajadustega noorte laagrisse. Nendesse projektidesse üritan kaasata just eelkõige noori, et näidata neile suuremat pilti ning erivajadustega inimeste normaalsust. Siiamaani on meeles üks gümnaasiumi noormees, kes peale ühislaagrit erivajadustega inimestega nentis, et nii tema maailm kui sõnavara on muutunud - enne armastas ta inimesi downiks sõimata. Nüüd, olles downidega kokku puutunud ja näinud nende normaalsust, ta enam seda väljendit ei kasuta. Lisaks olen Tartu kunstioksjonitele kokku pannud vabatahtlikke naiskondi, kes esitlevad pilte ning pakivad, nüüd juba kolmas aasta. Nendes projektides on vabatahtlikeks õpetajad, juristid, psühholoogid, assistendid, joogaklubi omanik - erinevate alade esindajad, kelle jaoks on oksjonil osalemine väljatulek rutiinist ning hoopis teistsugune kogemus, kui igapäevaelu pakub. Kui esimestel kordadel pidin otsima inimesi, siis nüüd juba ise küsitakse, millal on järgmine kord ja tahetakse tulla.Vabatahtlikkusega tegelemine on puhas rõõm. Ise vabatahtlik olla tähendab teha midagi, mis on sulle oluline. Vabatahtlike meeskondi moodustades on mu eesmärk pakkuda inimestele uut kogemust, uusi väljundeid, rõõmu. Vabatahtlikkus ei tohi olla kohustus, küll on aga vastutus. Kui tiim töötab nii, et pärast on kõik rahul oma panuse ja kogemusega, mis saab veel parem olla.
Kuidas erivajaduste teemat võiks ühiskonnas kajastada?
Erivajadustega inimesed on lihtsalt teistsugused inimesed. Neil on samamoodi oma rõõmud ja mured. Kui vaatan praegu meediat, räägitakse suhteliselt palju vanemate kannatustest või siis nende inimeste raskustest. Tegelikult on nad ühed rõõmsad tegelased kui neid kaasata, võtta võrdsena ning nendega koos seiklustele vastu minna. Ja mis see sport muud on kui üks suur seiklus. Nende lood on ühed huvitavamad, seda enam, et nad ei oska neid rääkida, vaid sa pead õppima neid nägema.
Mis on Sinu lõpusoovid Euroopa Spordinädala puhul?
Sport on nii füüsiline kui sotsiaalne tegevus. Eelkõige ma soovin, et keegi ei jääks spordist kõrvale mingite oskuste puudumisel või veel hullem, sotsiaalsete võimaluste puudumisel. Ma soovin, et iga viimne kui laps ja noor saaks võimaluse end spordi abil teostada.
