SPORTLASELT HARRASTAJALE | Hannes Kunart: Esitage endale väljakutse ja vaadake, kas suudate oma sisemist võitlust võita!
Hannes Kunart on Tallinna Ju-Jutsu Klubi asutaja ja pikaajaline treener, kes ju-jutsu kutsekomisjoni liikmena koolitab ja sertifitseerib ju-jutsu treenereid. Ta on ise olnud võitlussportlane, kuid käesoleval ajal on ta pühendunud peamiselt laste ja täiskasvanute treenimisele. Euroopa Spordinädalal korraldas ka Tallinna Ju-Jutsu Klubi erinevaid üritusi.
Mis on Sinu sõnum kaasmaalastele alanud Euroopa Spordinädala taustal?
Liikumine on tervise alus. Eriti kriitiline on käesoleval keerulisel ajal teha kõik võimalik oma immuunsüsteemi tugevdamiseks, alates liikumisest ja toitumisest ning lõpetades positiivse mõtlemisega. Enne ravimite ja vaktsiinide poole pöördumist tasub kindlasti katsetada liikumise ja värske õhu regulaarset ja pikaajalist koosmõju.
Ju-Jutsu on iidne võistluskunst, millest on välja kasvanud paljud harud. Kuidas seletaksid selle lahti inimesele, kes teemaga kursis ei ole?
Lühidalt lahti seletades võib iidseid Jaapani võitluskunste vaadelda suure täiskasvanud puuna. Puu tüvi sümboliseerib ju-jutsu fundamentaalsust ja paljude teiste võitluskunstide alget. Harud ja oksad on justkui ju-jutsust välja arenenud võitluskunstid ja nende erinevad stiilid. Puu seisab püsti sügavale maapõue tunginud juurtega, mis sümboliseerivad traditsioone, sisemist energiat ja vaimujõudu. Laiemas mõttes peaks see analoogia või mõttemuster aitama pigem näha seda, et kõik alad ja aladega seonduvad traditsioonid on omavahel seotud ning „üks“ ei saaks eksisteerida „teiseta“.
Praegune ajastu nõuab kontaktis olemist oma väega ja suuremat vaimujõudu, kas ju-jutsu pakub Sulle seda?
Kindlasti. Minu arvates on vaimujõu kasvatamine kõige efektiivsem kahel viisil: läbi tohutu „enesepropaganda“, ju-jutsu kontekstis peaks vist ütlema pigem „meditatsiooni“, ning läbi sõna otseses mõttes ebaõnnestumiste ja eksimiste. Ju-Jutsu treenimine pakub mõlemat. Teatavasti on igasuguse õppimise osa kui mitte öelda alus just nimelt eksimine. Inimene pöörab pea alati rohkem tähelepanu oma vigade parandamisele kui perfektse soorituse või „võidu“ analüüsimisele. Vigade parandamine analüüsi ja piisava treenimise abil ning soov õnnestuda kasvatab aga järjekindlust ja enesekindlust, mis on igasuguse vaimujõu aluseks.
Mida on ju-jutsu Sulle andnud?
Olen olnud Jaapani võitluskunstide keskel alates 1987 aastast, kui alustasin judo treenimist. Alates 1998. aastast olen töötanud ju-jutsu instruktori ja treenerina. See aeg on andnud mulle eelkõige tohutul hulgal enesekindlust. Oma treeningspetsiifika tõttu on ju-jutsu harrastamise üheks järelmõjuks kindlasti ka keskmisest parem enesevalitsus, analüüsivõime, järjekindlus ja julgus. Tunnen, et olen parem inimene nii enese kui ka teiste jaoks.
Palun räägi kuidas algas Sinu liikumistee?
Nagu miljonitel lastel– koolist. Aastal 1982, kui oma kooliteed alustasin, värvati terve klass, umbes 30 last, lauatennise proovitreeningutele. Paari kuu pärast oli trennis osalejaid järel kõigest 3 ja mina olin üks neist. Mäletatavasti saadeti 2. klassis terve klass ujuma. Olin oma vanatädi abiga juba lasteaia ajal ujuma õppinud ja seetõttu nautisin seda võimalust täiel rinnal. Mõned lapsed, kokku umbes 15, kutsuti ka ujumistreeningutele, kuid mind mingil põhjusel mitte. Loomulikult ei lasknud ma sellest ennast segada ja ilmusin koos ülejäänud kutsututega treeningule. Treener korraldas mulle väikese ülekuulamise ja peale esimest treeningut kutsus ka mind gruppi. Jätkasin ujumisega järgmised 4 aastat. Minu potentsiaalse tippujuja karjääri lõpetas ujumisklubi poolt nõutud koolivahetus. Plaan nägi ette minu lahkumist Reaalkoolist ja õppima asumist tol ajal Tallinna 47. Keskkooli (hilisem Liivalaia Gümnaasium ja Südalinna Kool), et koolikohustus ei segaks kaks korda päevas toimuvatel treeningutel osalemist. Vaatamata minu treeneri kihutustööle ja korraldatud kohtumistele tegid mu vanemad karmi otsuse – ujumise olümpiavõitjat sinust ei saa. See oli hetk, kui jõudsin võitluskunstide juurde. Kuna poks ei olnud minu jaoks just esimene valik, siis otsustasin proovida klassikalist maadlust, eeskujuks onu ja mitmed minu põlvkonna lähisugulased. Keerulisi keerdkäike pidi sattusin aga hoopis tol ajal ainsaks legaalseks Jaapani võitluskunstiks peetud judo treeningutele. Järgmised 6 aastat olid sisustatud. Judo kaudu sain tuttavaks ju-jutsu laia ja põneva maailmaga ning alates 1993 aastast on see olnud minu kirg ja tee.
Mis on Sinu tähtsamad hetked sportlaseteel?
Nagu iga sportlase jaoks, nii on ka minu suurimad ja tähtsamad hetked nii isiklik areng kui ka selle tunnustamine, olgu selleks siis erinevate vööastmete eksamite sooritamine või edu rahvusvahelistel võistlustel. Samas, selle kõik trumpab üle see, kui näed võistluste autasustamistseremoonial oma õpilast poodiumi kõrgeimal astmel, medal kaelas ja karikas käes. Alles siis tunned, et sinu enda areng on saanud tunnustuse ja sellel kõigel on mingi laiem mõte ning see on olnud sama oluline ka kellelegi teisele peale sinu enda. Oled justkui kedagi inspireerinud.
Sul on olnud ka palju vigastusi, kord demonstratsioonesinemisel vigastasid rangluud. Mida oled sellistest juhtumistest õppinud?
Tark ei torma! Tegelikult tuletab iga vigastus meelde, et on äärmiselt vajalik ennast lisaks piitsutamisele ka hoidma õppida. Tänapäeva traumameditsiin on võimeline imesid tegema, kui endiselt on alistamata üks oluline faktor – aeg. Mida vanemaks saad, seda kauem võtab taastumine aega ja seda keerulisem on oma endisesse rütmi naasta. Alati ei ole su eesmärgid või unistuste lõpptulemus kogu riski väärt. Muidugi, peen teadus ja kuldaväärt oskus on need „õiged“ korrad eristada. Olen õppinud oma keha „kuulama“. Keha annab probleemide tulekust juba aegsasti teada, vaja on teda vaid kuulata ja kuulda võtta.
Vigastustest veel niipalju, et suurem osa minu luumurdudest ja tõsisematest vigastustest ei ole otseselt seotud ju-jutsu harrastamisega. Tahan öelda seda ja kummutada endiselt laialt levinud eelarvamuse, et vaatamata kontaktalaks olemisele kaasneb võitlusalade harrastamisega oluliselt vähem tõsiseid vigastusi. Põhjuseks on siin treeningkeskkond ja -spetsiifika, mis aitavad luua suhteliselt ohutu taustsüsteemi (teadmised ja oskused, reeglid, normid, kaitsmed jne). Analoogiat võib leida auto- ja lennuliikluse võrdlusest, kus näiliselt ohtlikum lendamine on statistika põhjal siiski tänu regulatsioonidele ja loodud taustsüsteemile inimestele ohutum.
Mis on ju-jutsu filosoofiline tuum?
Kui nüüd rääkida pisut spetsiifilisemalt, siis nagu ala nimigi ütleb, on tegemist „pehme tehnika“ viljelemisega. Kindlasti ei tohiks seda segamini ajada „pehmeks“ olemisega. Eelkõige tähendab „pehme tehnika“ mõiste seda, et igale olukorrale ja probleemile tuleb läheneda eelduse või teadmisega, et igasugune areng tekitab alati juurde lisavõimalusi. Primitiivse näitena võib tuua olukorra, kus sind lükatakse. Jättes kõrvale kõikvõimalikud juhuslikud lahendused, on sul kaks valikut olukorrale reageerimiseks: lükata vastu või liikuda eest ära. Esimesel juhul määrab olukorra lahenduse osalejate jõud või mass, teisel juhul aga avaneb lugematu arv uusi lahendusevariante. Lühidalt seletades: tekkinud survele ei tekitata vastusurvet, vaid antakse sellele järele, et see endast mööda suunata.
Laiemas mõttes on aga minu hinnangul kõigest eelnevast arusaamiseks kesksel kohal austus. Austus eelkõige enda vastu. Samuti peaks sinu jaoks olema oluline olla teiste jaoks austusväärne. Alles siis oled võimeline lähtuma „pehme tehnika“ põhimõtetest.
Mida oleks tavaharrastajatel õppida Sinult ja võitluskunstidest?
Enesekindlust, julgust, järjekindlust… Suudan edasi anda seda kõike, mida ju-jutsu on mulle aastate jooksul andnud.
Kas iseloomu saab muuta?
Saab. Geneetikal on kindlasti teatav mõju inimese kujunemisel, kuid keskkond ja kõik välised tegurid on kordades mõjukamad, eriti kui veel seda endale teadvustada ja seeläbi oma arengut soovitud suunas juhtida. Iseloom ei ole siin kindlasti erandiks.
Kas saatus on olemas?
Arvan, et on. Päris „Matrixi“ olemasolu pole ma veel valmis uskuma, kuid nii mõnelgi korral olen sündmustele tagasi vaadates tõdenud, et see ei saanudki teistmoodi minna. Loomulikult pole see täppisteadus, aga tunnetuslikult võib nii väita küll.
Kas maailmas peaks olema tugev või pehme?
Ka pehme võib olla tugev. On suur kunst olla piisavalt tugev, et olla õigel ajal pehme.
Mis on Sind elus kõige enam mõjutanud ja vorminud?
Inimsuhted. Vaatan iga päev „peeglisse“. Kaasinimesed peegeldavad sulle tagasi suurt osa sinust endast. Peegeldub muidugi nii hea kui halb. Kõik su omandatud teadmised, oskused, enesekindlus, austus vajavad ju mingit väljundit ja seda on tohutult huvitav jälgida, kuidas näiteks vahutavas vihas ja sinupoolseks agressiooniks valmistunud inimene muudab oma suhtlemist 180 kraadi peale seda, kui oodatud agressiooni asemel tuleb sinu poolt hoopis sõbralik toon või näiteks vabandus. Teisalt nõuab see sinult üle keskmise tugevat enesekindlust ja enesevalitsust, et mitte peegeldada talle tagasi tema enda hetkeolekut. Sellel oskusel võivad olla elus vägagi soodsad ja kasulikud tagajärjed. Minu puhul on ju-jutsu treenimisel selliste võimete ja iseloomuomaduste arendamisel olnud keskne roll. Ma pole kindel, kas oleksin sama inimene, kui oleksin omal ajal jätkanud võrkpalli treenimist.
Kes on Sinu suurimad eeskujud?
Ju-Jutsu osas on minu eeskujudeks kindlasti eelkõige Hokutoryu stiili ladvik. Stiili looja Soke Auvo Niiniketo on minu jaoks austuse, järjekindluse ja optimismi kehastus, Hanshi Timo Hirvonen ja Hanshi Risto Väntär lojaalsuse ja stiili „selgroo“ sünonüümiks ning Shihan Kimmo Tenhunen enesearengu ja tehnilise perfektsuse eeskujuks.
Sina ja tants?
Ikka. Tants ja Ju-Jutsu on selles mõttes sarnased, et keha valitsemine, liikumine, tasakaal ja koordinatsioon on kesksel kohal ja kõige edasise aluseks. Kui üks neist võrrandist välja jätta, on hea sooritus välistatud. Näen tantsus kindlasti seoseid oma alaga.
Sina ja muusika?
Muusika on minu jaoks müstiline nähtus. See on tõestus sellest, et meie aju on ääretult mõjutatav. Inimese ja erinevate instrumentide poolt tekitatud korraline heli on võimeline meid rahustama, ergutama ja isegi ravima. Kindlasti on muusika puhul veel tohutult nö avastamata maad.
Sina ja Su pere?
Minu lähedased on minu jaoks need „juured“, mis aitavad mul püsti püsida. Inimene on karjaloom ja üksi täisväärtuslikult eksisteerida ei suuda. Pere võib olla 2 - või ka 20 - liikmeline, kuid peaasi, et on keegi, kelle jaoks sa oluline oled.
Kui palju perega koos liigute?
Palju, aga mitte piisavalt.Olen ka inimene, kes ei raatsi väga perega koos olemise arvelt millegi muuga tegeleda, vahel ka tööga mitte!
Palun räägi, mida oled oluliseks pidanud oma lapsi kasvatades?
Väärtuste koha pealt kindlasti ausust, austust ja enesekindlust. Tunnistan ausalt, et teadlikult või alateadlikult üritan oma lapsi kasvatada enda sarnasteks. Loomulikult püüan nendesse istutada võimalikult palju enda positiivseid jooni ja säästa neid negatiivsetest. Kuna igapäevane elu külvab nendesse umbrohuna ka neid viletsamaid omadusi, siis on vanema kohus õpetada lapsi nendega toime tulema. Lihtsamalt öeldes: laps peaks olema see, kellega tahetakse suhelda, mitte see, kellega on kasulik suhelda.
Millist liikumisalast eeskuju oled näidanud?
Arvan, et mu 30+ võitluskunstidealane karjäär on piisav näide pühendumisest ja järjekindlusest. Samuti julgustan oma õpilasi enda eeskuju järgima ja kutsun neid üles oma võimete piire kompama. Oleme tiimina osalenud erinevatel rahvajooksuüritustel ning näiteks Eestis kiirelt kuulsust koguval Tipust Topini teatejooksul, kus joostakse tiimina teatejooksu vormis ühe hooga Munamäe tipust Piritale.
Mis on Sinu lõpusoovid Spordinädala puhul?
Tahan kutsuda inimesi üles oma mugavustsoonist välja tulema. Selleks võib olla nii mõne uue spordialaga alustamine kui ka näiteks hommikuse jaheda duši proovimine ja selle harjumuseks kujundamine. Tasuks proovida kasvõi Euroopa Spordinädala jooksul teha midagi, mis erineb tavapärasest rutiinist ja on seotud kas siis liikumise või vähemalt millegi tervisele kasulikuga. Esitage endale väljakutse ja vaadake, kas suudate oma sisemist võitlust võita!
