Aivar Pilv: ma ei nõustu, et teadlased ja advokaadid on vastutavad selle eest, mis Eesti suusaspordis on juhtunud

Kohtulikult karistatud suusatreeneri Mati Alaveri advokaat Aivar Pilv ütles TV3 saates "Duubel", et ei nõustu mullu osade ajakirjanike esitatud väidetega, nagu oleksid teadlased ja advokaadid, kes 2011. aastal lahvatanud Andrus Veerpalu dopinguskandaalis kahekordset olümpiavõitjat kaitsesid, vastutavad selle eest, mis Eesti suusaspordis on juhtunud.

Eesti inimesed nägid Alaveri päevikud täna esmakordselt. Teie olete neid näinud varem. Mis tundeid need teis tekitasid, kui te lugesite ja nägite, mida Mati Alaver oli sinna kirja pannud?

Ütlen niimoodi, et kui kaitsja saab kriminaalasja materjalid, siis ta ikkagi keskendub sellele, mis on tema kaitse ülesanne - analüüsid, loed kõiki tõendeid, kõrvutad neid, vaatad, milliseid järeldusi ühest või teisest tõendite kogumist on võimalik teha, milliseid küsimusi tuleb teadvustada, millele tähelepanu pöörata. Eks sellistest märkmetest teatud järeldused kaitse positsiooni kujundamisel tuleb teha ja tuleb arvestada, et need on tõendid, mida kasutatakse kriminaalmenetluses.

Kui palju teile endale selle protsessi käigus üllatusi tuli? Oli teie jaoks midagi uut? Kui keeruliseks klient selle asja teile töö käigus tegi?

Ma ei ütle, et klient keeruliseks tegi. Küsimus on selles, et ega advokaat saab kriminaalasja materjalide juurde alles siis, kui kohtueelne menetlus on läbi ja kui prokuratuur leiab, et toimik on lõpetatud selleks, et see esitada tutvumiseks kaitsjale ja kaitsealusele. Alles siis on võimalik näha ja veenduda, mis üldse kriminaalasjas toimunud on kogutud tõendite mõttes. Seetõttu me võime küll teada, et teatud menetlustoiminguid on läbi viidud ja me võime saada ülevaate, milliseid asju on ära võetud läbiotsimisprotokolli järgi, aga me ei tea nende sisu.

Missugune mulje teile on jäänud, kas kogu Eesti suusasport on dopingust läbi imbunud või oli teie klient üks vähestest, kes õigelt teelt kõrvale eksis?

Ma arvan, et ma pole õige inimene andma hinnanguid selle kohta, mis suusaspordis või ka mõnel muul spordialal on toimunud või kuidas on toimunud selle süsteemi ettevalmistamine, millised on olnud need meetodid ja põhimõtted, kuidas treenitakse ja ette valmistatakse. Kindlasti on täna läbi avaliku meedia väga palju materjali olnud ajalooliselt kättesaadav sellest, milliseid dopingujuhtumeid läbi kümnete on maailma spordis olnud ja paraku hästi palju on olnud ka näiteid sellest, et mõningaid juhtumeid on maha vaikitud, mõnedele pole pööratud piisavalt palju tähelepanu. On ka kindlasti tõdemust ja kogemust nii teadlaste kui ka meditsiinitöötajate poolt, kus öeldakse seda: mis täna on lubatud - teadus ja kõikvõimalikud uuringud arenevad edasi - need on viie või kümne aasta pärast keelatud. Seetõttu me peamegi elama selles reaalajas ja hindama mingisuguseid asju täna toimuva mõttes nii eelnevat arvesse võttes kui ka arvestades seda, millele on suunatud tulevik.

[...] Nüüd, kui see kõik on kokku kukkunud... Kas teie tunnete ka teatud vastutust selle eest?

Ma mäletan, et umbes aasta tagasi ajakirjanikud, kui nad hästi aktiivselt sel teemal kirjutasid - ma jätan nimed nimetamata - püstitasid küsimusi, et kõik need isikud - teadlased, advokaadid, kes Andrus Veerpalu asjas tööd tegid ja tema kaitseõigust tagasid -, et need on justkui vastutavad selle eest, mis on Eesti suusaspordis juhtunud. Ma kindlasti sellega ei nõustu. Sellepärast, et iga elukutse esindajal on oma ülesanne, oma koht siin elus, me kõik teeme oma tööd. Mitte ainult Eestis, vaid ka mujal kaasatakse ju erinevaid spetsialiste selleks, et teatud olukordades kellegi õigusi kaitsta või neid teatud olukordades õigustada või luua olukordi, mis toovad kaasa leebema vastutuse. Seetõttu kaitsjana või advokaadina ma tunnen eelkõige seda, et minu roll on olnud kaitseõiguse teostamine nende sündmuste järgselt, mis on aset leidnud. Ma ei ole - ja mitte ükski advokaat - kaasas sellega, et koos mõeldakse, koos plaanitakse, koos tehakse. Jah, mõningates äriõiguslikes ja tsiviilõiguslikes asjades võib see nii tõepoolest olla, aga antud juhul kindlasti mitte.

Aga inimesena, kuidas teile tundub, kas see asi vajaks emotsionaalset lõppu? Äkki oleks Mati Alaveril mõistlik tulla avalikkuse ette ja vabandada inimeste ees? Soovitaksite talle seda?

Ma ütlen niimoodi, et minu isiklik arusaamine asjadest on selline, et alati on parem teatud asju selgitada, mingid mõtted ja seisukohad välja öelda. Kui palju, kui põhjalikult, see on alati konkreetse juhtumi küsimus. Arvan, et on lihtsam kõigil - nii nendel, kes seda infot ootavad kui ka nendel isikutel, kellelt seda infot oodatakse.

Kas teie olete temaga täna rääkinud? Kuidas tal läheb? Kus ta praegu on?

Ütlen ausalt, et ei ole rääkinud. Ei ole juba tükk aega rääkinud. Ega see, et Harju Maakohus on teinud nüüd need materjalid kättesaadavaks lõpuks ajakirjandusele, seda ma lugesin täna meediast nagu kõik teisedki Eesti inimesed.

LOE KA: Dopingupeeglisse peaksid kiikama ka Savi, Seli, Annus, Liive, Saarepuu ja teised