Kuna Eesti spordis pole talente jalaga segada, torkavad andekad noored silma ja satuvad varakult huviorbiiti. Luna-Aleksandra Lagoda jahmatas 2017. aasta suvel, kui tuli 12-aastase plikatirtsuna täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel 5000 meetri jooksus kuuendaks. Toonane treener Vladimir Tšuvakin oli pärast isegi pisut pettunud, teisiti kaarte välja käies võinuks tulla medal. Hiljem selgus, et nii noor sportlane poleks tohtinud osaleda.

Aasta hiljem, nüüd juba Harry Lembergi õpilasena, püstitas Lagoda 13-aastaselt mitu U-20 vanuseklassi Eesti rekordit: 2000 m 6.31,99, 5000 m 17.14,82, 10 000 m 35.33,33, lisaks 10 km maanteel 35.54. Meie kõigi aegade edetabelis on ta 2000 m jooksus 11., 5000 m 14. ja 10 000 m 9. kohal. 

Ent mullune hooaeg tõi ainult ühe isikliku rekordi (3000 m 10.00,10) ja tänavu pole tulevikulootust ei talvel ega suvel üldse võistlemas nähtud. Miks? Ja kuidas Lunal läheb?