Andres Vaher: hukas must-valge maailm
(3)
Rassism! Mis rassism? Küllap suhtume laias ilmas aina uusi mõõtmeid koguvasse probleemi ükskõikse õlakehitusega. Parimal juhul. Asume mädapaisest ju nii kaugel. Või kas ikka asume, küsib ajakirjanik Andres Vaher ajalehes Jalka ilmunud kolumnis.
„Noored on hukas,“ laulis Singer Vinger kümnendi eest. Vähe sellest, koos Tanel Padariga tehti samal suvel Eestimaale ring peale, tuuri hüüdlauseks toosama laulupealkiri. Tõsi küll, lõpus küsimärgiga varustatud.
Hardi Volmeri & Co sõnum oli tavapäraselt sügavamõtteline ega puudutanud mõistagi mingil viisil jalgpalli. Aga kui hiljuti tuli teatavaks, et politsei vahistas Inglismaal 12aastase poisi, kes oli sotsiaalmeedia vahendusel saatnud terve rea rassistlikke sõnumeid vutistaar Wilfried Zahale, kangastus too laul küll justkui iseenesest mu mälupildis.
Mõistagi ei puuduta probleem kaugeltki vaid toda teismelist noorsandi. Mõistagi ei ole õige teha loo avalauses laulusõna kaudu toodud üldistust. Sest tegelikult on hukas terve maailm. Vähemalt see osa küll, mis puudutab jalgpalli ja rassismi.
Meile siin Euroopa väikeses ja vaikses nurgakeses tundub kogu see temaatika kauge. Eesti jalgpall (ja sport üleüldse) pole tõeliste rassismijuhtumitega pidanud kokku puutuma. Kõike, mis ette tulnud, saab liigitada kergeks pinnavirvenduseks. Jumal tänatud, et nii on läinud. Ent arvestades suunda, kuhu (hukas) maailm liigub, oleme küll sinisilmsed, kui arvame, et too tõbi ei või iial meid kollitama saabuda. Nagu koroona – vabandatagu võrdluse eest –, ei tunne ka too viirus riigipiire, iseäranis, kui „rahuaeg“ taastunud ning piirid taas täies ulatuses ja igas suunas avatud.
Politseiohvrite kampaania mõjutab ka spordirahvast
Mäletate, eelmise aasta sügisel vallandus Bulgaaria–Inglismaa EM-valikmängu ajal tõeline kaos. Kodufännid – kui neid nii saab muidugi nimetada – näitasid külalistele korduvalt natsi-käemärki ja tegid nende tumedanahaliste pallurite poole ahvihäälitsusi. Mäng tuli seetõttu kaks korda peatada. Kahe riigi ametiisikute vahel puhkes nii enne kui pärast kohtumist tuline sõnasõda. Jalgpalli sünnimaal leidis nii mõnigi, et Inglismaa koondis ei reageerinud piisavalt jõuliselt – nende arvates pidanuks solvatud meeskond tagasi vaatamata väljakult lahkuma.
Samuti on jalgpallihuviline kahetsusväärse põhjalikkusega viidud kurssi sellega, mis toimub Itaalias. Seal said säärased juhtumid juba niivõrd igapäevaseks, et vaidlus ei käinud enam teljel „Kuidas probleemi tõkestada?“, vaid „Kas rassism spordiareenidel on kultuuri osa või mitte?“. Absurdsus, mille peale tahaks kangesti teha musta huumorit: olgu taevas tänatud, et koroona järellainetus sealmail publikut tribüünidele ei luba. Saavad mängijad vähemalt mõne kuu solvamata oma tööd teha.
Mõistagi pole uus ja aina leviv trend (spordi)ilmast kuhugi kadunud ka koroonapausi järel. Vasturohuna ellu kutsutud Black Lives Matteri liikumine püüab pilke ja tekitab vastukaja. Mis sest, et see kampaania sai alguse USAst ja on otseselt suunatud sootuks mujale – politsei vägivalla ohvrite kaitseks –, sõnumi sümboolne sisu ja tähendus ulatub märksa kaugemale ja sügavamale. Vähemalt on laiem diskussioon avatud. Inimesed tunnevad ja tunnetavad midagi.
Spordiväljadelt ja nende äärest vastu kostev on valdavalt positiivne, aga mitte ainult. Näiteks vormelituus Kimi Räikkönen pidi selgitama, miks kandis protestiaktsiooni kirjaga särki, kuid ei laskunud kaaslaste kombel ühele põlvele. Teisitimõtlemine ja -tegemine, olgu selleks kasvõi detail, on ühtäkki justkui pahategu. Vaevalt et maailm sedamoodi paremaks paigaks muutub.
Vähemuste elud peavad minema korda ka valgetele
„Täna tabasin jooksuringil end esimest korda mõttelt: aga kuidas end tunneksin, kui oleksin mustanahaline ja mulle tuleks vastu politseinik? Kuna olen valge mees ega ole ka ameeriklane, jälgisin toimuvat nii-öelda distantsilt. Aga nüüd hakkan järjest rohkem taipama – just minusugused peavad ka sõna võtma. See on rõhuasetuse ja empaatia küsimus. Räägime inimeludest ja siin ei saa keegi vait olla,“ rääkis Erik Sorga sakslasest meeskonnakaaslane Julian Gressel The Athleticule.
Täpselt sama vaatenurka rõhutas Kick It Outi (juba üle veerand sajandi tegutsenud organisatsioon, mis võitleb rassismi vastu jalgpallis – toim.) ühenduse uus juht Sanjay Bhandari. Ta tõi välja Martin Luther Kingi kõneka üteluse: „Me ei mäleta mitte vaenlaste sõnu, vaid sõprade vaikust.“
„Mu sõnum kõigile mängijatele ja fännidele on lihtne: olge need sõbrad ja ärge vaikige! Olge aktivistid,“ kutsus hindu üles. „Üks asi on olla Raheem Sterling. Jah, tema hääl kõlab tugevalt. Aga vähemalt sama jõuliselt kõlaks Harry Kane’i või Harry Maguire’i arvamus. Sama lugu on fännidega. Kui mina kirun rassismi, kuulatakse, aga kehitatakse õlgu. Minult oodatakse sellise sõnumi levitamist. Räägib sama juttu aga valgenahaline keskeas mees, saab teema sootuks suurema tähelepanu. Siin peitubki lahendus, sest diskrimineerimine ei puuduta üksnes etnilisi vähemusi, vaid terveid ühiskondi.“
Bhandari rõhutas veel üht olulist nüanssi: „Kogu jalgpallimaailma tähelepanu koondub suurliigades toimuvale. Tegelikult moodustavad need juhtumid üldpildis vaid väikese osa. Peaksime märksa rohkem pilke pöörama rohujuuretasandile – seal toimub midagi taunimisväärset iga nädal. Sealt saavad kõik probleemid alguse.“
***
Lõpetuseks ringiga algusesse tagasi. Kas ja kuidas vastutavad kõik need arvukad platvormid, mis kõnealuseid sõnumeid üldsuseni vahendada aitavad? Olgu siis jutuks sotsmeedia kanalid või uudiseportaalide ja muude netikülgede kommentaariumid.
Maailm ei oleks nii hukas, kui tolle 12aastase poisikluti mõtlematu tegu jäänuks mõnda filtrisse kinni. Võib päris kindlasti väita, et ka pahategija ise tunneks end paremini kui nüüd. Aga kuidas jõuda kontrollmehhanismide tõhustumiseni? Kas hukas maailm üldse soovib seda?
