Andrus Värnik üle noatera õnnestumistest ja kasutuse tundega kaasnenud karmist allakäigust

Enne Helsingi MM-i ütles Andrus Värnik sõpradele, et kulla võites võtab ta puhkuse. Kuid ta ei arvanud, et see kujuneb nii pikaks ja katastroofiliseks.

Kui Andrus Värnik 2005. aasta 11. augusti hommikul ärkas, küsis tema kaaslane Kairi: „On hea tunne olla maailma parim?” Värnik vajus korraks mõttesse ja vastas, et on tõesti. Eelmisel vihmasel ja jahedal õhtul oli ta tulnud Helsingi olümpiastaadionil odaviske maailmameistriks. Ajalooline hetk: esimene eestlasest kergejõustiku maailmameister. Kuid vähem kui 24 tundi varem rippus kõik juuksekarva otsas.

„Helsingi MM-i odaviske lõppvõistluse päeval läksin koos oma abilistega sööma. Korraga lõi olemise imelikuks – tekkis õhupuudus, paanikahoog,” kerib Värnik ajaratast 15 aastat tagasi. „See polnud esimene kord. Kuna mul tekkisid aeg-ajalt sisemised pinged, kandsin endaga kaasas Xanaxi tablette. Seekord võtsin samuti kohe tableti sisse, kuid pingetega koosmõjul muutis see mind täiesti lödiks. Isegi süüa oli väga vaevaline. See tablett tekitabki tunde, nagu oleksid viis või kuus päeva magamata või lihtsalt omadega jumala segi.”