Rahvusvaheline teadusajakiri: mis juhtus Eestis jalgpalliga Nõukogude okupatsiooni ajal?

Kõrgelt tunnustatud rahvusvaheline teadusajakiri Soccer & Society avaldas Tartu Ülikooli ajaloodoktorant Indrek Schwede artikli, mis uurib Eesti jalgpalli kokkukukkumise põhjuseid Nõukogude okupatsiooni ajal.

Soccer & Society on kõrgeima kvalifikatsiooniga teadusajakiri, mis tähendab, et seal ilmuvad artiklid läbivad pika toimetamise, millega kindlustatakse kvaliteet. Kõik artiklid eelretsenseeritakse ehk enne ilmumist hindavad ja teevad parandusettepanekuid erialateadlased. Schwede artiklil oli kaks retsensenti ning kogu protsess võttis aega poolteist aastat, mis on teadusajakirjade puhul tavapärane.

Kui enne teist maailmasõda oli jalgpall Eestis populaarseim spordiala, siis NSV Liidu okupatsiooni tingimustes kujunes vutist siinmail suuresti põlatud ala, leidis Schwede arhiivimaterjalidele, tolleaegsele ajakirjandusele ning aastatel 1985–2015 tehtud enam kui 40 intervjuule tuginedes. Intervjueeritavate seas olid eestlastest jalgpallurid ja treenerid, spordijuhid, ajakirjanikud ja spordiajaloolased, kellest üks ka Lätist.

„Üks peamiseid ühiseid jooni nendes intervjuudes oli jalgpalli marginaliseerumise mainimine tol perioodil, millele leidsin kinnitust ka perioodikast,” sõnas Schwede. „Samas toimisid intervjuud väga hästi ka vastupidisel moel ehk mulle mainiti midagi, haarasin sellest mälestusest või mõttest kinni ning sain allikatest otsida, kas ka tegelikult nii oli.”

Nõukogude Liit keskendus võistluses kapitalistike riikidega olümpiamängudele, kus sai medaliarvestuses neid edestada. Seetõttu olid ka ENSV-s kõrgelt hinnatud alad, mis võisid olümpialt medaleid tuua, selgus Tartu Ülikooli ajaloodoktorandi artiklist.

„Potentsiaalsetel medalialadel oli konkurents nõrgem nii NSV Liidu sees kui rahvusvaheliselt, sest ülemaailmseks massialaks number üks oli jalgpall. Pallimängudest eelistati Eestis võrkpalli ja korvpalli, mida loeti jalgpallist elitaarsemaks ja rohkem haritumate inimeste mänguks. Jalgpalli nähti kui maa vallutanud venelaste mängu, mistõttu hoidsid paljud sellest põlglikult eemale, et hoida rahvuslikku identiteeti,” tutvustas Schwede.

Kõnekas on fakt, et ENSV oli 14 aasta jooksul ainus Nõukogude Liidu vabariik, mis ei osalenud impeeriumi täiskasvanute meistrivõistlustel jalgpallis. See periood sai alguse 1969. aastal, kuigi kümnendi alguses oli Kalevi meeskond kõrgliigas pallinud kaks aastat (kõrgliigat suurendati kunstlikult jalgpalligeograafia laiendamise huvides ning uustulnukad said garanteeritud koha vähemalt kaheks hooajaks). Infrastruktuur toetas samuti sisetingimustes peetud pallialasid, mida illustreerib näide, et 1953. aastal kurtsid Kalevi noormängijad, et saavad värava peale lüüa vaid võistlustel, sest nende harjutusväljakul väravaid polnudki.

„Võrkpalli ja korvpalli ümber valitses toona eestlastele sobivam sotsiaalne keskkond, mis soosis kõrghariduse omandamist. Eesti kõrgkoolid osalesid oma võistkondadega Eesti NSV korv- ja võrkpallimeistrivõistlustel. Näiteks 1968. aastal võrkpallis Nõukogude Liidu meistriks tulnud Kalevi kümnest mängijast viiel oli ülikoolidiplom taskus, neli meest said kõrghariduse ka pärast tiitlivõitu,” leidis teadusartikkel.

Schwede tõdes, et kuigi jalgpall oli 1920–1940 Eestis väga populaarne, ei jõudnud jalgpallist nende kahe aastakümnega kujuneda eestlaste identiteedi osa: „Pärast sõda nähti jalgpalli kui ala, mida võib televiisori vahendusel jälgida maailmatasemel. Kohapealne jalgpall oli midagi räpast, mida haritud eestlane võib varbaotsaga kusagil suvepäevadel toksida, aga selle ala perspektiivile vaatab võõristusega. Kohalikud eeskujud olid edukad olümpiasportlased või korvpallurid. Kui põlu alla langenud jalgpall välja arvata, oli Eesti arenenud spordimaa. Siin oli kõrgel tasemel oskusteave: kuni 1970-ndate aastateni oli Eestil peaaegu igal olümpiaalal NSV Liidu koondisekutset vääriv sportlane. Jalgpall ei toonud medaleid ega punkte spartakiaadidelt, mille järgi hinnati spordijuhtide tööd. NSV Liidu tasemel ülipopulaarses jalgpallis oli raske saavutada tulemusi, aga venestunud esindusmeeskonna ülalpidamine oli kulukas. Eesti spordijuhid leidsid, et ressursid tuleb suunata medali- ja punktialadele.”

Oma uurimistöös käigus leidis Schwede seoseid Eesti ja Sloveenia saatuses. „Sattusin Soccer & Society ajakirjas lugema artiklit, kus vihjati sloveenide sarnasele situatsioonile. Võtsin artikli autoriga ühendust, mulle saadeti täiendavaid materjale ja sellest lähtuvalt võis öelda, et Sloveenia oli sarnases olukorras Jugoslaavia liitriigis. Ka seal tajuti iseendid kultuuriliselt parematena ning jalgpallis nähti Jugoslaavia-siseste majandusmigrantide mänguna, millest tasus pigem eemale hoida. Kõrges hinnas olid individuaalalad, mäesuusatamises nähti rahvusspordiala. Jalgpalli populaarsus tõusis kiiresti nii Eestis kui Sloveenias pärast nende riikide (taas)iseseisvumist,” selgitas Indrek Schwede.

Ingliskeelne artikkel “The identity of an Estonian: we don’t play dirty games such as football and we are proud of it” on leitav SIIT (artikkel on tasuline).

Schwede artikli „Jalgpalli populaarsus Eesti Vabariigi spordielus 1920-40”, mis ilmus Ajaloolises Ajakirjas (samuti kõrgeima kategooria teadusajakiri), on leitav SIIT.