Eestlastel on arusaamatu masohhistlik komme ise oma rahva parimate sportlaste saavutusi alavääristada.
Olen seda varemgi tähele pannud, aga konkursi „Suurim asi Eesti spordis” toimumise ajal hakkas see eriti teravalt silma. Kommentaariumites, aga ka spordisaalis, saunalaval, pubis õlleklaasi taga või näiteks ajakirjanike omavahelistes vaidlustes – ikka ja jälle lastakse mingid vanad vinguviiulid käiku. Kui mõtiskleda, kes on Eesti aegade suurim atleet või mis on suurim spordisündmus, siis võiks lähtepunktiks olla oma lemmiku vägitegude ülistamine, mitte kellegi võitude pisendamine ja plekkide otsimine. Ja ma ei räägi siinkohal dopingust.
