Tanel Tein meenutab kibedat pettumust: kui tajud, et mingi otsus on eos vale, siis tuleks oma arvamus lauale tuua. Ma siis ei pannud
Eesti korvpallurite jaoks on sellel aastatuhandel Euroliigas mängimine olnud saavutuseks, mida suudavad vaid üksikud. Viimase paarikümne aasta meie üheks talendikamaks mängumeheks peetud Tanel Tein sai Vana Maailma kõrgeimal tasemel kogemuse kätte, kuid pikalt euroväljakutele tiirlema ei jäänud.
Teini kiire naasmine kodumaale aitas käima lükata Eesti kohaliku kõrgliiga ühe seni kõige vägevama ajastu, kui tema abil kerkis Tartu esindusmeeskond tallinlaste BC Kalev/Cramo kõrvale selgeks tiitlipretendendiks. Kahe meie suurima linna rivaliteet tõi saalid rahvast täis ja pakkus dramaatilisi mängulõppe, mida senini korvpallijuttudes härdusega meenutatakse.
Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul vaatas 42-aastane ja 193 cm pikkune Tein oma karjäärile tagasi ning aitas selgitada erinevatel hetkedel tehtud otsuseid. Tegelikult pole Tein oma tegemisi korvpallis lõpetanud ja olulised peatükid spordiala edendamisel kodulinnas Tartus vajavad veel kirjutamist.
Hooajal 2003/04 siirdusid Poola klubisse Wroclawi Slask ja said mängida ka Euroliigat (Tein kogus Euroliigas 14 kohtumisega keskmiselt 30 minutit, 8,1 punkti, 2,9 lauapalli ja 1,2 vaheltlõiget). Kui suur samm edasi see Sinu karjääris oli?
Tegelikult kui läksin Poolasse, siis mäletan, et ütlesin Tarmo Pajule või kellelegi ajakirjanikest, et ma tahaks Euroopas mängida kaks-kolm hooaega. Miks ma seda tol hetkel ütlesin, ma ei tea, aga nii ta kokkuvõttes läkski. Mul on see hästi meeles, kuna vanaema kogus mulle ajalehest väljalõikeid intervjuudest ja andis mulle neid pakikesi aeg-ajalt üle. Huvitav fakt on see, et kahes Euroliiga mängus olin väljakul lausa kõik 40 minutit, mis tänapäeval tunduks veidi uskumatu (Tein tegi täismängu Istanbuli Efes Pilseni ja Treviso Benettoni vastu). Siis tuli hooaeg Saksamaal Berliini Albas, mis algas päris kihvtilt. Panime seal ULEB Cupil kuus võitu järjest. Meil oli vaja ühel hetkel saada mingi arv võite juurde, et minna alagrupist edasi, aga siis tulid jõulud vahele. Pühadeks lasti kogu sats vahepeal koju ja pärast me ei saanudki vajalikke võite kätte.
Saksamaa kogemus jäigi Sinu karjääris viimaseks täishooajaks välismaal. Episoodiliselt mängisid veel ka Venemaal Moskva regiooni Dünamos, aga sealt viis varsti tee tagasi Tartusse. Miks Sa kauem piiri taga ei püsinud?
Albasse oli tolle hooaja järel võimalus ka tagasi minna, aga tingimused oleksid minu vaates samaks jäänud. Mul oli kindel põhimõte, et tahan liikuda edasi, kas siis paremasse meeskonda või teenistuse mõttes. Kasvõi natukene. Aga Alba pakkus pigem veidi väiksemat palganumbrit. See oli selge signaal, et jään esialgu ootele. Kui mu hooajal polnud väga viga, siis ei tulnud tükk aega mingeid sobivaid pakkumisi. Olin siis ka üpris valiv. Lõpuks tegin mingis mahus juba trenni Tartu satsi juures ja veel lisaks isa erakliiniku korvpallitrennis. Lõpuks tuli Moskva regiooni Dünamo variant. Seal oli päris kihvt kooslus ja veidi vanemad mängumehed. Mängisid mingit eurovärki, seal oli lahe boonussüsteem ja treeningud olid sellised vanemate meeste tegemised. Mingit noorte jama ei tehtud.
Venemaal oli lõpuks probleem selles, et olin seal turistiviisaga. See tähendas, kui sõitsime riigist välja mängudele, pidin seejärel naasma Eestisse ja võtma uue viisa. Me ei saanud kuidagi tööviisat, mis oleks võimaldanud pidevalt üle piiri käia. Näiteks, kui sõitsime Prantsusmaalt tagasi, pidin mina tulema Eestisse ja olema paar päeva siin, et saada uus turistiviisa. Sõitsime järgmisesse kohta ja tuli jälle see jant uuesti läbi teha. Oli arusaadav, et see ring ei toimi klubi jaoks ja treener ütles, et peame lahku minema. Ütlesin, et saan situatsioonist aru ja kõik on okei. Pärast tuli klubi presidendilt väga imelik kommentaar, et mind lasti hoopis teistel põhjustel lahti. Mingi selline jama seal oli. Aga see presidendi väide lükati hiljem kohtus ümber.
Ütlesid, et olid välisklubide suhtes toona väga valiv. Kas mäletad, kelle pakkumisi Sa tagasi lükkasid?
Midagi päris suurt ma pole muidugi tagasi lükanud. Ilmselgelt kõiki pakkumisi ei mäleta, aga see on meeles küll, et pärast Euroliiga hooaega oli huvi üsna suur. Olime poolakatega just mänginud Berliini Albaga ja mulle jättis Berliinis nähtud organisatsioon vinge ja suure mulje. Kui pakkumine tuli, siis sinna tahtsin kindlasti minna. Nendega sai leping tehtud juba suvel, kas juunis või juulis. Eks aastate jooksul on erinevaid pakkumisi olnud, aga midagi sellist, et Madridi Real helistab ja ma ei lähe, pole muidugi olnud. Venemaal oli mingi Permi variant kunagi ja umbes selliseid võimalusi oli ehk veel. Meenub, et pärast Venemaalt tulekut tekkis kohe variant minna mängima Kölni Saša Obradovici käe alla, kus tol hetkel mängis ka Janar Talts. Aga tundsin, et vajan korvpalliväljakul vabamaid käsi ja soovisin ise midagi korda saata. Köln tuli Saksa meistriks ja usun, kui oleksin läinud, võinuks mu korvpallitee mingi aeg olla veidike teistsugune.
Kas kahetsed ka, et välismaa karjäär pikemaks ei kujunenud?
Spordimehel ikka kripeldab tagantjärele mitte üks, vaid kindlasti palju asju. Aga ma ratsionaalse inimesena mõtlen, et tollel hetkel tehtud valikud olid sellised ja ma ei kahetse küll midagi. Korvpall on üks osa pikast elust ja mida siin ikka kahetseda? Olid sellised ajad, kus näiteks puudusid usaldusväärsed agendid. Meil ujus siin täiesti suvalisi tüüpe välja ja otsusta siis, keda usaldada ja keda mitte. Kui mingi valiku tegid, siis sellega pidid edasi minema. See, kas otsus oli õige, selgus alles pärast. Tegelikult individuaalses plaanis arenesin ma pärast just Eestis. Seda just võistkonna enda õlul kandmise ja osalt ka juhtimise osas. Mäletan, kuidas pärast Venemaa hooaega, kui meil Tartus mingid asjad ei sujunud, oli videot vaadates lindi kerimise pult enamasti minu käes.
Euroväljakutele said hiljem naasta ka Tartu meeskonnaga, kui hooajal 2007/08 jõudsite Eurocupil final four turniirile, aga seal kaotasite mõlemad kohtumised. Kas see oli üks meeldejäävamaid hetki Sinu Tartu karjääris?
Tollest finaalturniirist pole kahjuks midagi head meenutada. Mängisime tegelikult ise maha oma võimalused. See pidi olema meie turniir, aga käkerdasime selle ära (Tartu kaotas poolfinaalis Riia Baronsile 82:88, kuigi ühel hetkel juhiti lausa 18 punktiga). Siin pole mingit kahtlustki, et Barons polnud ju midagi murdmatut. Loomulikult kogu eelnev hooaeg selle koosseisuga oli ülikihvt. Väga hea keemia oli meeskonnas. Nagu ütlesin, siis mul selliseid nibin-nabin olukordi on olnud noorteklassist peale palju, kus tagantjärele analüüsid, et oleks pidanud midagi teisiti tegema. Pean siin silmas, et mingil hetkel tuleb välja öelda oma tegelik arvamus, mitte olema viks ja kuulekas sõdur. Kui tajud, et mingi otsus on eos vale, siis tuleks see kohe selgeks rääkida ja oma arvamus lauale tuua. Ma siis ei pannud.
Mis võidud kogu karjäärist on Sulle endale kõige enam emotsiooni pakkunud?
Tegelikult mina ei hinda ainult hooaja n-ö grande finale't, vaid mulle on alati tähtis ka pikemaajalisest protsessist saadav hea emotsioon. Alustades finaalseeriale eelnevast treeningperioodist, kus toimub konkreetne mõtestatud treeningtegevus, kuni võrgu läbilõikamiseni pärast võidukat finaalseeriat. Tartu satsis oli meil enne finaalseeriaid Peeter Nigoliga kindel programm, mida aasta-aastalt tegime ning mis toimis suurepäraselt. Kui tulin Venemaalt tagasi, siis kaotasime tol hooajal seitsmendas mängus Ehitustööriistale nii, et Howard Frier pani viimases seitsmendas mängus viimase sekundi viske sisse. See oli kihvt, kuna negatiivne kogemus võib edaspidiseks eluks olla samuti hea. Vaatasin seal, kuidas täismaja publikut kõik kargasid ja rõõmustasid ning mõtlesin endamisi, et see hetk tuleb meelde jätta. See oli vinge seeria, mis sest, et kaotasime.
Toona püsis Eesti korvpall paljuski just sellel Tallinn - Tartu vastasseisul, mis pakkus mitmel aastal väga tasavägiseid ja põnevaid finaalseeriaid. Kas sellised hetked tulevad veel kunagi tagasi?
Taoline vastasseis peakski Eestis tavaline olema. Aga tol ajal sattusid kokku nii mõnedki juhused. Selle rivaliteedi tekkimine oli pikem protsess. See algas 2000. aastast, kui Tartu Tallinnale ära pani. Tallinna võim oli kestnud 22 aastat. Sealt alguse saanud vägikaikavedu jäi vähemalt kümneks aastaks kandma. Aga selleks pidi esmalt tulema keegi väiksem ja panema suuremale ära. Sellega said kõik Tartu korvpallifännid tunda, et näe, Tallinnaga on võimalik võistelda küll. Tänaseks on samamoodi tulnud ka Rakvere ja Rapla klubide tõusud, et nad on suutnud vahepeal suuremaid veidi hammustada. Kui Tartu suudaks uuesti Tallinnale vastu hakata, siis oleks vastasseis kohe tagasi. Nii lihtne see ongi. Senikaua midagi ei teki ja publikuhuvi pole. Ega Eesti publik ei käi niiväga korvpalli taset vaatamas, vaid tullakse justkui teatrisse - emotsiooni saama. Selles osas peab Tartu tulevikus kõvasti pingutama, ollakse ju ikkagi Eesti suuruselt teine linn ja Lõuna-Eesti keskus.
