Spordirühm likvideeritakse. Eestist saab Vatikani kõrval teine Euroopa riik, kus kaitsevägi tippsporti ei toeta
(1)Mai alguses kirjutas EOK president Urmas Sõõrumaa arvamusartiklis, et ootab Eesti kaitseväelt spordi ja noorte tervise parandamise jaoks suuremat toestust. Ent seks ajaks oli kaitseväe juhtkond teinud juba otsuse end Eesti spordisüsteemist täielikult välja lülitada ja likvideerida 18 tippatleedist koosnev spordirühm. Sõjaväelaste spordiorganisatsioonist CISM välja küll veel ei astuta, ent kaitseväe pressiteenistuse teatel 2021. aastal võistlustest osa ei võeta.
Spordirühm loodi üksik-sidepataljoni juurde 2006. aastal, sest leiti, et kaitseväe kohustus on toetada ja arendada tippsporti, nagu teevad kõik arenenud riigid. Valiti välja nii-öelda sõjaväelised alad – laskmine, laskesuusatamine, moodne viievõistlus, orienteerumine, triatlon, sõudmine, maadlus, judo – ja võeti osa tippsportlasi oma hõlma alla.
„Spordirühma oli vaja esiteks sõjaväe prestiiži pärast ja teiseks tuleb Eesti sporti kindlasti aidata,” selgitas erukindral Ants Laaneots, kes oli kaitseväe juhina spordirühma loomise ja arendamise juures.
Kuuldes spordirühma võimalikust likvideerimisest tõttas Laaneots kaitseväe praeguse juhataja Martin Heremi ja kaitseministri Jüri Luige käest aru pärima. „Eks ta üks segane värk ole,” ohkas Laaneots. „Herem teatas, et kaitseväkke kuulub liiga palju tsiviilisikuid. Auastet omav sportlane pole justkui sõjaväelane. Nende arvu tuleb kärpida. Luik viitas riigikaitse eelarvele, mis on väga pingeline ja midagi tuleb ohverdada.”
Eesti Päevaleht rääkis mitme inimesega, kes soovisid jääda anonüümseks, kuid teavad, mis spordirühma ümber toimub. Kõik viitasid, et asja taga on Herem ja paar talle nõu andvat spordivihkajast persooni. 2018. aasta detsembrist ametisse asunud Herem polevat algusest saadik mõistnud spordirühma kontseptsiooni: miks peaksid olema tippsportlased kaitseväe palgal?
Spordirühm või rakett?
Põhjuseid on mitu. Esiteks prestiiž, tugev armee on ka spordis tugev, kusjuures sõjaväelaste maailmamängudele kogunevat märkimisväärne hulk mitme tärniga kindraleid üle maailma. Seal luuakse suhteid ja kontakte. Teiseks tsiviilmaailma ja sõjaväe ühendamine. Kaprali vormis kahekordne maailma- ja kahekordne sõjaväelaste maailmameister Heiki Nabi loob kaitseväele positiivse kuvandi. Kolmandaks riigi tippspordi edendamine. Neljandaks ajalooline järjepidevus, näiteks koosnes 1937. ja 1939. aastal Argentina karika võitnud Eesti laskemeeskond peamiselt kaitseväelastest.
Heiki Nabi: „Kaitseliit ja sportlased peaksid ajama ju üht Eesti asja.”
„Puudus pole rahast, vaid mõistusest,” arvas üks Eesti Päevalehega vestelnu. Ta tõi võrdluseks, et tunamullu Hispaania hävitajalt Eesti kohal välja lastud rakett, mida pole tänini leitud, maksab rohkem, kui aastane spordirühma kulu, mis on 350 000 eurot.
Sõudja Kaspar Taimsoo, kes pälvis 2016. aastal pärast pronksivõitu Rio de Janeiro olümpial kaitseväe teeneteristi, tunnistas, et koondamisteated tulevadki välguna selgest taevast. „Mul oli au teenida kümme aastat kaitseväes. Kui tuleb sõjaolukord, asun taas rivvi, kuid spordirühma likvideerimine ei tee mõistagi rõõmu. Samas olime aastaid justkui eikellegimaal, meile ei leitud suures pildis kohta,” rääkis Taimsoo ja lisas, et pigem pani teda imestama, miks on Eesti kaitseväe spordirühm nii väike. „Ka minu konkurentidest maailmaareenil on väga paljud sisevägede või kaitseväe süsteemis. Kahju, et Eesti valis selle tee: kaotada kaitseväes professionaalne sport. Vaadates, kui maksimaalsel tasemel üritatakse meil kõike teha, et kergitada mainet ja end turundada ning arvestades liitlasvägede hulka Eestis, siis ei mõista ma kaitseväe otsust.”