Endast alati maksimumi andnud Valmo Kriisa: praeguses kriisis eristuvad terad sõkaldest
Eesti korvpalli juubeliaastal ei saa üle ega ümber mehest, kelle tööeetika võib eeskujuks tuua kõigile järgnevatele põlvkondadele. See 27 aastat profileiba teeninud ja poolteist kümnendit rahvuskoondisse kuulunud igiliikur, tööloom ja maksimalist on mõistagi legendaarne Valmo Kriisa.
Tartus, Tallinnas, Rakveres ja Valgas 23 aastat meistriliiga tasemel korvpalli mänginud Kriisa (46) auhinnakapis on lugematul arvul medaleid nii Eesti meistrivõistlustelt kui ka karikavõistlustelt, samuti hoiab 192 cm pikkune tagamängija üle 8400 visatud silmaga ka kohaliku kõrgliiga punktirekordit. Lisaks ühele hooajale Rootsis (2000/01 Södertälje Kings), veetis Kriisa kolm edukat aastat (2003–06) ka Hollandis, kus võitis Groningeni Capitalsiga nii meistritiitli kui ka karika. 2007. aasta parima korvpalluri aunimetuse pälvinud Kriisa esindas rahvuskoondist enam kui 130 korda.
Lisaks suurtele teenetele Eesti korvpalli heaks on kompromissitu võitlejana tuntud mängumees üles kasvatanud poja, tulevikutegija Kerr Kriisa (19), kes tegi tänavu oma rahvuskoondise debüüdi ja suundub sügisel USA-sse ülikoolikorvpalli mängima.
Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul oli Kriisa nõus lähemalt rääkima ligi kolm kümnendit kestnud karjäärist, selle tipphetkedest, oma eeskujudest, praegustest tegemistest ja unistustest, et Eesti korvpalli kandepind oleks veelgi laiem.
Kui palju on korvpall võrreldes Sinu karjääri algusaastatega muutunud?
Kapitaalselt. Esiteks juba reeglid on mitu korda muutunud, jooned tulid maha, kolmepunktijooned, Igasugu vabaviskevariandid olid tookord, 1+1 ja mis imeasju seal oli. Selles suhtes on muutunud kõvasti. Kiirusest ja sellest ma üldse ei räägigi, mismoodi see on arenenud. Kindlasti ka agressiivsus. Seega jah – reeglid on palju muutunud.
Eesti kõrgliigas oled pea kõik klubid läbi käinud ja siit-sealt eri karva medaleid võitnud. Millises tiimis end kõige paremini tundsid?
Päris kõiki klubisid ei ole, aga eks siin Tartus tundsin hästi ennast, ka algusaastatel, kui saime kõrgliigasse. Rakveres sai hästi tuntud, eks igas klubis sai hästi tuntud. See on rohkem enda pea küsimus – kuidas leiad selle väljundi.
Käisid ka kaks korda Eestist väljas, 2000/2001 Rootsis ja 2003–2006 Hollandis. Kas toona oli raskem välismaale pääseda kui praegu?
Kindlasti, jah. See agendivärk oli väga noor ja eriti ei käidud vaatamas. Arvan küll, et praegu on lihtsam.
Kuidas Rootsi ja Hollandi aastatega rahule jäid?
Jäin väga rahule. Rootsi aasta tulemuslikult ei olnud edukas, selline esimene kogemus mulle, seal läks mul suhteliselt hästi. Hollandi aastatega jäin küll väga rahule – sai toodud meistritiitel ja karikas võidetud, finaalides mängitud ja mängulises mõttes kõvasti arenetud. Ei saa kurta.
Eesti rahvuskoondist esindasid 1995–2010 ja oled üks kogenumaid koondislasi läbi aegade. Mis motiveeris pikkade klubihooaegade kõrvalt koondisele appi minema?
Minu jaoks on koondises mängimine alati auasi olnud. Kindlasti klubikorvpalli kõrvalt ka hea vaheldus. Ka väljund oli hea – sai häid rahvusvahelisi mänge. Kes ei tahaks Eesti koondise eest mängida? Ma arvan, et pole kedagi sellist. Minu jaoks polnud see mingi probleem. Senikaua kuni taheti, senikaua ma seal olin.
Kas on mõni eredam mälestus 14. kohaga lõppenud 2001. aasta EM-finaalturniirilt?
Minu arvates oli seal üks kõva Türgi saun kogu aeg (Muigab.). Selline tunne, et saime sealt pika puuga peaaegu kõigi käest. Ma väga hästi ei mäleta, aga väga pikalt saime peksa seal. Selline hea kogemus, ega meil väga varianti seal kellegi vastu ei olnud.
Kelle taktikepi all end koondises kõige paremini tundsid – Salumetsa, van Genti, Kerde, Endeni või Soku?
Ei oskagi öelda, need koondiseperioodid on nii lühikesed – tullakse kokku ja mängitakse. Oli nii helgemaid kui ka kehvemaid momente. Ma ei tooks kedagi esile, vastavalt igale treenerile tuli hakkama saada. Sõltuvalt sellest, mis rollis treener sind nägi, tuli end sinna rolli võimalikult hästi pakkuda. Mõnikord õnnestus paremini, teinekord kehvemini. Kõigil treeneritel olid omad stiilid ja meetodid, kuidas meestest viimane välja tõmmata.
Kes on läbi korvpallurikarjääri Sind enim mõjutanud, suurimaks eeskujuks olnud?
Noorusaastatel olid ikkagi Sokk, Kuusmaa, Pehka ja kõik, kes olid seal Kalevis eesotsas. Siis ei olnud ju internetti, kust vaadata, mismoodi maailma parimad mängivad. Siis vaatasid oma mätta otsast, omi mehi ja eks nende järgi sai alguses omi asju sätitud – nende eeskujul trenni mindud, liikumisi mõeldud ja kokku pandud. Kalevi tuumiku mehed olid eeskujud, hiljem tulid juba (Arvydas) Sabonis, (Rimas) Kurtinaitis muidugi, (Valdemaras) Chomičius, (Šarūnas) Marčiulionis. Kõik vaatasid neid mehi, see oli lähim seltskond, kelle pealt šnitti võtta. Eks kui hakkas NBA-d nägema, siis vaatasin vanakooli (Michael) Jordanit, (Karl) Malone’i, (Scottie) Pippenit ja seda seltskonda. (Spud) Webb oli mul kunagi väga suur lemmik, hästi lühike mees (170 cm – K.K.), aga pani pealt, võitis vist isegi surumise võistluse ära (1986 NBA pealtpanekuvõistluse võitja – K.K.). Mäletan, et olin siis veel Tabivere laagris ja hakkasin umbes tema kasvu jõudma, aga rõngani ma küll kuidagi ei ulatanud (Naerab.). Aga see mees hüppas ja möllas seal mitme palliga kohe.
Kes on aga parim mängija, kellega oled samas meeskonnas mänginud?
Üks on kindlasti Müürsepp. Sokk ja Kuusmaa. Hollandi aegadest kindlasti ka Travis Reed, kes siis oli hiilgevormis, temaga oli väga mõnus mängida. Eks neid on veel olnud.
Kas jäi mingeid kahetsusi, mida oleks võinud karjääri jooksul teisiti teha?
Eks alati oleks võinud mingeid asju teisiti teha, aga arvan, et oleks saanud ka halvemini minna. Tagantjärele mõtled ikka, mis asju oleks saanud paremini teha. Aga eks sai elatud sellisel ajal, kus seda infot nii palju ei olnud kui praegusel ajal. Kui oleks tol ajal teadmisi ja know-how’d rohkem olnud, oleks võib-olla isegi väheke paremini läinud.
Mängisid tipptasemel erakordselt kaua – 27 aastat. Mis on Sinu vastupidavuse ja edu saladus?
Ma ei teagi, mis siin saladus on. Olen lihtsalt üritanud kogu aeg terve olla ja kõike maksimaalselt teha, anda kogu aeg endast maksimum. Võib-olla tuleks vähem mõelda tagajärgede peale kui selle peale, mida antud momendil on vaja teha. Palju on juhuseid, kus mõeldakse, et mis juhtub, kui ma teen nii ja mis siis saab. Pigem teha, isegi teha valesti, aga teha hingega ja südamega. Arvan, et sellest on rohkem kasu ja karjäär läheb pikemalt edasi kui kaheldes, et mis on kasulik ja mis ei ole.
Milliseid omadusi on tarvis, et tänapäeval korvpallis edukalt läbi lüüa?
Tänapäeval on neid aspekte vähe rohkem, aga eks ise tuleb kõigepealt mees olla ja omad asjad ära teha. Kindlasti on vaja mingeid häid liigutusi, selliseid leivaliigutusi, mis peavad olema maailmatasemel, et üldse läbi lüüa – nii pette kui ka kaitse osas. Läbilöömiseks on kindlasti vaja ka väga häid agente. Peab olema komplektne sümbioos, ühest heast asjast ei piisa. Peab olema kõikide asjaolude kokkulangemine, siis võib midagi head tulla küll.
Kas ka pojal Kerril on need omadused olemas?
See on ikka väga noor värk veel. Kes seda teab, mis sealt veel välja tuleb. Ennekõike peab ise mees olema ja kõik muud asjad korras hoidma – õppimised ja muud asjad. Eks näha ole, praegu on seda väga vara öelda.
Kus näed Kerri viie aasta pärast?
Ei oska öelda. Ma ei oska tõesti öelda, eks siin ole neid aspekte väga palju. Tahaks loota, et tal läheb kõik hästi, aga veelkord – peab ise olema mees ja õnne peab ka olema. Eeldused on olemas, kõik on olemas, seega kõike võib juhtuda. Eks muidugi füüsilise kallal tuleb kõvasti vaeva näha, see on koht, mis vajab kõvasti järeleaitamist. Tänapäeval ilma füüsiseta naljalt enam läbi ei löö. Puhtalt andekusega läbilöömiseks peab olema hästi pikka kasvu või väga heade eeldustega, et võiks füüsise pealt natuke liugu lasta. Üldiselt on füüsiline vorm praegu A ja O.
Koroonakriisile järgnev majanduslangus annab kohalikule korvpallile ilmselt suure löögi. Kas siinses korvpallisüsteemis on Sinu arvates murekohti, mida saaks selle n-ö taaskäivituse käigus lahendama hakata?
Eks ikka on, loomulikult. Aga võib-olla mina ei ole õige inimene seda ütlema, kuna ei tea neid tagamaid ja ei ole nii palju asjas sees olnud. Eks siin ära teha on palju-palju. Kõik, kes teevad, tahavad endast anda parima, aga on teine asi, kuidas see välja kukub. Kindlasti oleks rohkem koostööd vaja, nii klubidel omavahel kui ka alaliitude vahel. Koostöö najal võib-olla ongi võimalik neid asju paremaks teha – luua ühtne rusikas, et kõik seisaksid Eesti korvpalli eest. Küll siis läheb klubide korvpall ja kõik ülesmäge. Eks praegu on väga rasked ajad kõikidel spordialadel, korvpall ei ole ainukene. Mehed ei tohi lasta lootust ära kustuda, tuleb edasi treenida. Mõõnasid on varem ka olnud, muidugi päris sellist olukorda mitte. Nüüd on treenimine iga mehe enda õlgadel. Võib-olla nüüd eristuvadki terad sõkaldest – kes on võimeline siit edasi minema. Kindlasti on praegu individuaalne töö väga tähtis ja on võimalik individuaalselt edasi areneda. Loodan, et kriis lõppeb suvega ära ja sügisel saavad hooajad jälle normaalselt alustada.
