Eesti laskesuusatajate suhted poodiumiga on kirglikud, kuid napid. Kes ei mäletaks, kui emotsionaalne oli autasustamisel Roland Lessing 2010. aastal, kui ta jahmatas Pokljuka MK-etapil jälitussõidu teise kohaga. Ainus püsikülaline pjedestaalil on olnud Kaija Helinurm (Parve), kes võitis 80-ndatel maailmameistrivõistlustelt liidu koondises seitse kulda (sh kaks individuaalset) ja kaks hõbedat. Võistkondlikult on Eesti teeninud MM-il ühe medali, aastal 1992 võtsid Aivo Udras, Hillar Zahkna, Urmas Kaldvee ja Kalju Ojaste Novosibirskis meeskonnasõidus pronksi. Rohkem polnudki eestlased täiskasvanute tiitlivõistlustel ja MK-etappidel siiani esikolmikusse murdnud.

Lõppenud hooajal lisandusid Regina Oja ja Rene Zahkna, kes tulid Pokljuka MK-etapil paarissegateates teiseks. See oli positiivne üllatuspomm, mida Eesti laskesuusatamine hädasti vajas. Tõsi, konkurents ei olnud tol päeval päris maailma kõige kõvem, kuid võimsa emotsiooni pakkus võrulaste kordaminek sellest hoolimata. Noorte ja juunioride tiitlivõistlustelt kaheksa medalit noppinud Zahkna sporditeed on meedia tublisti valgustanud, aga kuidas jõudis suurde mängu Oja, kes noorena sedasi ei säranud ja veel 16 kuud tagasi polnud teeninud MK-punktegi? Toome välja tema spordi- ja elutee mõned verstapostid.