Täna 20 aastat tagasi: Tiit Lääne lõi Lilleküla staadioni mitteametliku avavärava, Jurtšenko sahistas karistuslöögist ristnurka

29. mail 2000 õnnistati Lilleküla tühermaal sisse FC Flora jalgpallistaadion ja peeti esimene kohtumine. Künklikul maastikul loputas Mart Poomi treenitud ajakirjanike koondis Tallinna linnavalitsust 5:0, kirjutas toonane Eesti Päevaleht.

Taasavaldame 30. mail 2000 Eesti Päevalehes ilmunud loo:

Optimismist pakatav Aivar Pohlak vaatas karjamaad, kus veel äsja lehmad rohtu nosisid, viipas käega avaruste suunas ja soovitas vastsele jalgpallistaadionile pileteid muretsema hakata Järgmine mäng, siis juba korras vuti-platsil, peaks toimuma 2. juunil 2001, mil Eesti võõrustab Hollandit.

"Pole võimatu," haaras Poomigi optimismipisik ja ta rääkis, et 30 000 inimest mahutav Pride Park, Derby kodustaadion, ehitati valmis üheksa kuuga.

"Meil on kaks kuud rohkem aega," säras Pohlak ja hakkas seletama, kuhu ta õunapuid plaanib istutada.

Nägi tühermaad õhust

"Kevadel on õied, sügisel saab õunu," helkis jalgpalliguru silmis innukas pilk. Pohlak meenutas, et märkas tühermaad esmakordselt lennuki aknast. Kohe sündis ta peas mõte tühjus staadioniga täita.

Kohalesaabunud vutimängijad silmitsesid platsi nukral moel. Väljak koosnes aukudest ja küngastest. Paremal äärel laius kõrvuni hein, keskel liivahunnik. "Siia võinuks värava paigutada, kollkipril hea maanduda," osutas keegi liivakuhjale. "Nojah," kehitas Poom õlgu ja õngitses liivast kivikamaka.

"Ega Pärnu staadion parem ole," hoidis Pohlak tuju üleval ja lubas Jalgpalliliidul kaaluda võimalust nädala pärast toimuv Eesti-Gruusia maavõistlus Lillekülla üle viia. Eesti Päevalehe ajakirjanik Indrek Schwede meelest polnud väljakul viga. "Tuleb moskvaspartakulikku lühikest söödumängu harrastada," teatas ta asjatundlikul moel.

Poomi treeneridebüüt

Treenerid - Mart Poom ja Aivar Pohlak - saabusid platsi veerde ühes autos, kuid eitasid kokkuleppeid ja rahasummade vahetamist. "Mängime Derby süsteemis 3-4-3," teatas treeneridebüüdi teinud Poom ajakirjanikele ja sellega olid tema juhendamised lõppenud.

Pohlak alustas linnavalitsuse härrade õpetamist kaugemalt. "Need on neli kaitsjat," asetas ta mullale neli münti. Ärimehe kombel raha liigutades seletas Flora president, kuhu ja kuidas kaitse liigub. "Kui palli saate, ärge oodake ega vaadake. Virutage vastaste värava poole," pani Pohlak paika taktika. Linnapea Jüri Mõisa saatis treener ründesse - tehku leheneegritele säru.

Telemehed võimutsesid

Paraku olid ajakirjanikud need, kes platsil domineerisid. 5minutilise mängu järel avas Tiit Lääne penaltist skoori ning andis ohjad ETV kätte.

Esmalt suskas jala palli teele ette Marko Kaljuveer ning kahekordistas seisu. Seejärel suunas Ivar Jurtššenko karistuslöögi kauni kaarega ristnurka. Poolaja lõpus oli taas Kaljuveeri kord õlad kaaslaste patsutuste all kühmu tõmmata.

Eesti Päevalehe peatoimetaja Hanno Tomberg tahtis vaheajal Läänelt teada, mida too seal ründes magab ega ole ETV tasemel. "Mulle ei anta palli," tõmbas Lääne näo mossi. "Telemehed mängivad omavahel. Kaljuveer Jurtššenkole, see jälle tagasi."

Teisel poolajal sahistasid ajakirjanikud korra vastaste võrku. Linnavalitsus suutis rähklemise tulemusena ühe nina katki lüüa - meeskonnakaaslased põrkusid õhuruumis kokku.

Mõis, kes tekitas lehemeeste kaitsele piisavalt peavalu, kuid ei enamat, kaotuse pärast ei põdenud. "Hea üritus," pühkis ta laubalt higi. "Sain teada, kus tulevikus jalgpallistaadion paiknema hakkab."