Endine korvpallikoondislane võitles ränga tõvega: kujutad ette olukorda, kus postkasti tuleb 3000-dollariline pakkumine ja mina lähen selgeks tegema, kas mul on ajukasvaja?

Eesti naiste korvpalli ajalugu teab kahjuks arvukalt mängijaid, kes erinevatel põhjustel jätnud varakult pooleli püüdlused tippspordis ja siirdunud karjääri tegema teistesse valdkondadesse. 31-aastane Viive-Kai Rebane on üks nendest endistest naiskorvpalluritest, kelle karjääri trajektoor sunnib vägisi küsima: "Aga, mis siis, kui...?"

Eesti korvpalli 100. aasta juubeli puhul rääkis Rebane Eesti korvpalliidu kodulehele oma värvikast teekonnast läbi noorteklasside ja -koondiste, Eesti meistrivõistluste, rahvuskoondise mängude ning lühikese, kuid kireva karjääri välisklubides. Lühidalt võib kokku võtta, et Rebase korvpalliteekonnale vajutasid lõpuks pitseri nii metsa all askeldavad kui kahel jalal ringi kõndivad vereimejad.

183 cm pikkune Rebane oli oma karjääri tipul Eesti koondises võimas korvialune jõud ja kaksikduublid punktide ja lauapallide näol olid tema puhul argipäev. Tänu korvpallile ookeani taga Binghamtoni ülikoolis psühholoogia eriala lõpetanud Rebane on kolmekordne Eesti meister, saanud Bulgaaria meistriliigas hõbemedali ja mänginud ka Itaalia tugevuselt teises liigas.

Kuidas Sul tekkis mõte minna korvpallikarjääri jätkama USA ülikooliliigasse?

See mõte tuli ajapikku, aga mitte üldsegi korvpalli pärast. Mu poolvend Peeter Rebane (filmirežissöör, produtsent ja ettevõtja) käis USA-s Harvardi ülikoolis õppimas ja ta pidevalt soovitas, et ma peaks ka minema. Mu soov tekkis seega venna eeskujul ja õppimise fookusega.

Kas mäletad oma esimest hooaega Binghamtoni ülikoolis? Kuidas Sul seal karjääri algus läks?

Mäletan, et mul olid esimesel aastal veel septembris Eesti naiste koondisega mängud ja tahtsin seal kindlasti osaleda. Aga septembris hakkas juba ka ülikool. Tegin kolledžiga kokkuleppe, et lähen suvekooli, siis tulen korraks tagasi koondisesse ja seejärel lendan ookeani taha tagasi. Mu esimene kogemus oligi lõpuks see suvekool. Kuna olin uus õpilane, siis keegi ei teadnud minust midagi ja mulle anti ülesanne õppida fotograafiat. Käisin kuu aega ringi ja lihtsalt pildistasin asju. Minu mõte oli, et lähen suvel USA-sse ja teen hullult trenni, aga NCAA-s oli siis reegel, et treenerid ei tohtinud mängijatega hooaja tol momendil saalis korvpallitrenni teha. Ehk siis ei saanud isegi normaalselt trenni teha, pidin üksinda käima viskamas. Vaid jõusaali sai korralikult teha.

Kuidas ookeani taga ülikoolis veedetud aastatega rahule jäid?

Hariduse mõttes jäin täielikult rahule. Korvpallis tundsin, et viimane aasta läks kehvasti. Esimesed kaks hooaega oli super, kuidas ma mängijana arenesin. Kolmas aasta kujunes läbimurdeaastaks, kus ma end tõestasin ja pääsesin lõpuks konverentsi teise sümboolsesse viisikusse. See oli minu kõige parem aasta ja võistkonnal läks samuti hästi.

Kolmanda hooaja järel lõpetas meil vaid üks tüdruk ja lootused olid, et sama koosseisuga saab meil olema väga hea aasta. Aga nii ei läinud. Minul jäi viimasel hooajal arenguhüpe haiguse taha ja tundus kuidagi, et olen võistkonnast välja kasvanud.

See haigus oli siis puukborrelioos, millest sa varasemates intervjuudes rääkinud? Kas see juhtus siis juba USA-s olles?

Ei, selle sain tegelikult juba suvel. Mul oli väga halb olla ja ma ei suutnud trenni teha. Käisin miljoni arsti juures ja üritasin kiiresti aru saada, mis mul viga on, sest pidin kohe tagasi USA-sse lendama. Aga lõpuks me ei jõudnudki selgusele, mis mul oli ja pidin ookeani taha sõitma. Mingil hetkel läks mul paremaks, aga tegelikult oli haigus ikka veel sees. Väsimuse foonil mul kogu see aasta kulges. Kui lõpuks hooaeg läbi sai, jõudsin punkti, kus ma ei suutnud enam isegi kooli minna. Siis hakkasin uuesti arstide vahet käima ja lõpuks sain diagnoosi alles maikuus, umbes nädal enne kodumaale naasmist.

Kui ülikooli lõpetasid ja Euroopasse tagasi tulid, siis alustasid profikarjääri Bulgaarias. Kuidas sellise eksootilise liiga üles leidsid?

Tegelikult olid mul suured plaanid ja sihiks Venemaa liiga. Agendil oli juba leitud ka võistkond. Nime ma enam ei mäleta, aga kõige kõrgema liiga viimase otsa tiim. Nad pakkusid mulle kuupalgaks 3000 dollarit, aga mina ei suutnud tol momendil haiguse tõttu enam voodistki püsti tõusta. Lepinguni asi ei jõudnudki, sest mul polnud õrna aimugi, mis minust saab. Ausalt, ma kohati mõtlesin, et olen suremas. Kujutad ette olukorda, kus postkasti tuleb 3000-dollarilise palgaga pakkumine ja mina samal ajal lähen oma ajule MRT-d tegema, et saada selgust, kas mul on ajukasvaja?

Kui lõpuks sain arstide poolt diagnoosi, pandi mulle kohe antibiootikumid peale ja ma vist isegi mängisin paaris naistekoondise kohtumises. Aga olin ikkagi väga nõrk. Mäletan, et enne üht koondisemängu pidin Jaanus Levkoile ütlema, et ma lihtsalt ei suuda. Koondis läks Serbiasse ja kaotas ilma minuta 51 punktiga (Eesti naiskond jäi 2012. aasta juunis EM-valikmängus Serbiale alla 50:101).

Üritasin mitu kuud lihtsalt tervist korda saada. Ma ei teadnud, kas suudan mängida või mitte. Alustasin uut hooaega Eclexis ja mängisin nendega mõned mängud, mis näitasid, et suudan küll. Ütlesin agendile, et proovigu mulle mingi mängupaik leida. Siis läksime vastamisi Riia TTT-ga ja mul õnnestus hea esitus teha. Mäletan, et viskasin 26 punkti ja võtsin 15 lauapalli (Eclex võitis Läti suurklubi 75:69 - S.S.). Tegin sellest kohtumisest video ja Bulgaariast Bourgasi Neftochimicu võistkond nägi seda. Kuna tolle regiooni jaoks on Riia TTT nii kõva nimi, siis neile piisas, et suudan TTT vastu nii hästi mängida.

Kui venelased pakkusid Sulle 3000 dollarit, siis kui suur Bulgaarias see hinnalipik oli?

Mul on lepingus kirjas, et ma ei tohi öelda. Päriselt ka, nad olid natuke hirmsad seal (Naerab.).

Kuidas Sul Bulgaarias mänguliselt läks, kas jäid rahule?

Meil oli hea võistkond, kohe täiega hea. Lisaks mulle oli seal üks Ukraina koondislane ja kaks USA mängijat, kes olid naiste NBA laagrites käinud. Halb oli, et vana kooli treenerid keerasid vinti üle ja meil hooaja lõpuks olid kõik kas vigastatud või ülekoormusega kimpus, mistõttu finaalseerias kaotasime. Arvan, et mängisin isegi päris hästi. Alguses läks aega endale tõestamiseks ja teistele näitamiseks, et ma tegelikult mängingi taas sellel tasemel. Eestis polnud ikka päris sama.

Aga finaalis kaotasite Dunavi naiskonnale seeria koguni 1:4?

Jah, kaotasime Merikese (Merike Anderson) võistkonnale. Neil oli ka kaks mängijat naiste NBA laagritest ja ka Bulgaaria koondislasi. Merkaga vastamisi minna oli üliäge. Eriti see mäng, kus me neile ära panime (Naerab.). Saime omavahel päris palju lõõpida, aga loomulikult sõpradena.

Kas pärast head hooaega Bulgaaria liigast enam lepingut ei pakutud?

Tegelikult pakkus Neftochimic mulle võimalust minna uueks aastaks tagasi. Ma olekski läinud, kui seal poleks palkadega jamasid olnud. Tegelikult oli see ikka väga hea liiga. Kuna nad meie lepingut ei austanud, siis otsustasin edasi liikuda. Tol suvel oli kõigil raske mängupaika leida, kuna pärast majanduskriisi polnud klubidel sponsoreid ja raha. Ma ootasin ja ootasin, aga pakkumist ei tulnud.

Asusid seejärel mängima Itaalia tugevuselt teise liigasse Udine Libertas Sportingu ridadesse. Kuidas see juhtus?

Kui hooaeg oli juba peaaegu algamas, siis leidsin kuidagi ise mingi tutvuse kaudu selle võimaluse Itaaliast. Aga sain teada, et olen sattunud olukorda, kus klubi oli juba eelmisest hooajast kõikidele mängijatele võlgu. Mõtlesin endamisi, et arusaamatu, miks võetakse üldse uued mängijad, kui eelmisedki kohustused veel tasumata. Ma ei mõistnud ka, miks naised seal olid, kui neile ei makstud. Ühesõnaga, mulle maksti esimesed kaks kuud ära ja teistele naistele ei makstud. Olin ainuke mängija, kes raha sai. Enne jõule ei makstud lõpuks enam ka mulle ja siis ütlesin klubijuhtidele, et ei kavatse nendega nalja teha ja nad kas maksavad või ma lähen ära.

Nii lihtsakoeliselt jäigi klubi kõikidele pidevalt võlgu?

Tegelikult pidid Itaalias klubid maksma sealsele korvpalliliidule n-ö kindlustusraha, et kui neil jääb mängijatele maksmata, siis sealt võetakse vajalik kompensatsioon. Et ei saaks päris lihtlabaselt skeemitada. Teadsin, kui nemad ei maksa, siis alaliit ikka maksab. Pakkusin neile variandi, et kui raha pole, siis lepime kokku, et ma lähen minema ja maksate mulle seniteenitud palga välja. Nii läkski ja otsisin endale uue klubi. Mul tekkis kaks valikut: kas minna Prantsusmaale või jääda Itaaliasse. Teatavate lepingunüansside tõttu oli mul lihtsam minna teise Itaalia klubisse, mistõttu liitusin Ancona Vesta Free Womani nimelise satsiga.

Kas selle valikuga panid täppi?

Ütleme nii, et seal oli hästi tore, aga nad ei maksnud samuti lõpuks mängijatele kogu palka ära ja kuulutasid suvel välja pankroti (Naerab.). Aga Itaalias on see vist normaalne tegutsemine.

Kui palju tõmbas Sul motivatsiooni edasi pürgida maha see, et paari aasta jooksul kõigis kolmes välisklubis lõpuks võlgu jäädi?

Ausalt öeldes oli see üks põhjus, miks ma korvpallurikarjääri üldse ära lõpetasin. Üheski kolmest klubist lepingut ei austatud, kuigi mina tegin nende jaoks kõik, mis mul oli anda. Tundsin, et ma ei saa mitte midagi teha. Kohtusse minna polnud mõtet, kuna summad polnud piisavalt suured ja ma oleks rohkem advokaadile pidanud maksma. Kui klubi kuulutab välja pankroti, siis ei saagi sealt midagi nõuda. Kõik see tegi väga kurvaks. Kuigi ma sain veel pakkumise minna Itaalia meistriliigaklubisse, siis polnud mul enam motivatsiooni jätkata.

Ehk siis Sinu karjääri lõpetas just see korvpalli äriline pool, mis mängimise mõnu ära võttis?

Sellel oli kõige tähtsam roll, jah. On halb iga hetk tunda, et sina pead endast kõik andma, aga teine pool saab lihtsalt kokkulepet murda. Sain Itaalias ka väikese põlvevigastuse ja oleks pidanud edasi mängimiseks minema väikesele operatsioonile. Ausalt öeldes polnud ma sellest borrelioosist ka veel 100-protsendiliselt taastunud. Kõik need asjad jooksid kokku - ise oled kogu aeg väsinud ja pead võitlema mingi bürokraatiaga.