Karmi saatusega Avo Leok: ma ei andnud alla, aga mõistan, et mul pole midagi viriseda

Avo Leok tunnistab, et pole 15 aastat tagasi ratastooli aheldanud õnnetusega siiani leppinud, ega tahagi seda teha.

Avo Leok ei kiru temaga karmilt ümber käinud saatust. Kuigi 48-aastane mees liigub ratastoolis, veab ta Võru lähistel kalakasvatusega tegelevat Paadi talu. Kuid ükskõik, mida ta parasjagu teeb, ei ole võimalik unustada 15-aasta tagaust mai kuu algust. Vaid nädal varem oli Leok esimese Eesti krossisõitjana võitnud MM-etapi – üle pika aja tundis ta, et hooaja kokkuvõttes hea tulemuse vormistamiseks on kõik olemas – kui korraga võeti hetkega kõik käest ja visati justkui üle parda uude ellu.

„Pilt sellest mis juhtus, ei kao silme-eest kunagi,“ tunnistab Leok päikesepaistelise maipäeva lõunatunnil. Ta istub oma Võru lähistel asuva talu söögilaua taga ning pilk rändab aknast välja, kus eeskujulikult pügatud rohumaal kasvavad õunapuud ning voolab Pühajõgi. Nukras lauses pole meeleheidet, see tunne on jäänud ilmselt aastatetagusesse aega. „Mul polnud väliseid vigastusi ja teadvust ei kaotanud ma ka hetkekski,“ lisab ta ning kerib end mälestuses elu muutnud hetkesse.