Toivo Alt Saaremaa Võrkpalliklubi tulevikust, tapmisähvardustest ja isiklikust valusast koroonakaotusest
Ühel päeval kantakse sind kätel, teisel taotakse maapõhja. Nii tunneb Saaremaal vinge võrkpalliklubi püsti pannud ja Eestis spordialale vägevama hoo sisse andnud Toivo Alt. Ta ei oska veel öelda, kas meeskond ka järgmisel hooajal jätkab. COVID-19 tõttu ise lähedase inimese kaotanud Alt on pettunud, et saarlased ja võrkpallurid on peasüüdlasteks tembeldatud. Ent eriti valusad on Aldi jaoks võrkpalli siseringkonnast tulnud kriitikanooled.
„Kui klubi mänedžer (Hannes Sepp – M. R.) saab praegu reaalselt tapmisähvardusi, on asi naljast kaugel. Olgem ausad, meid on ikka maapõhja solvatud. Ütle üks reegel, mille vastu meie selles situatsioonis eksisime?” küsis Alt, keda see teema mõistagi taas põlema ajas. „Ja siis tuleb ka Avo Keel (Pärnu klubi peatreener – M. R.) näpuga näitama, et me ei ole juhtunu pärast vabandust palunud. Tule taevas appi! Me loomulikult kahetsesime, et selline asi juhtus. Aga vabandada? Kelle ees, kas vabandame terviseameti ees, et see andis meile loa Saaremaal võrkpalli mängida? Ja terviseameti esindaja räägib pärast „Aktuaalses kaameras” terve Eesti rahva ees: vastutuse mängude korraldamise eest võtab võrkpalliklubi. Kurat lahti! Maksan maksumaksjana raha selle eest, et Eesti vabariigi valitsus paneks läbi siseministeeriumi paika terviseameti, mis peaks monitoorima ja täpselt ütlema, mida Eesti riigis võib tervise seisukohast teha ja mida mitte.”
Alt kaotas ema
Teema on plahvatusohtlik ja muudab inimesi emotsionaalseks. Hinnanguid andes on justkui unustatud kõik positiivne, mida Saaremaa Võrkpalliklubi on kodusaarele, Eesti võrkpallile ja vabariigile pakkunud. Unustatakse ka, et tegelikult ei saa me kunagi teada, kas mõni Itaalia võrkpallur üldse kandis viirust või tekkis koroonapuhang publiku hulgas viibinud haigestunute tõttu.
„Kas me oleksime mänginud itaallaste, aserite või kurat teab kellega – viirus oleks siin täpipealt samamoodi lahti läinud,” usub Alt, „sest see viirus tuli saalist, mitte mängijatelt. Meil lõppes ju 1. märtsil koolivaheaeg. 4. ja 5. märtsil oli mängudel saalis üksjagu inimesi, kes olid tulnud Bergamo lennujaama kaudu Itaaliast, ja sealt see möll lahti läks. Pluss see, et me ei tea, palju said haiguse saalist ja palju kaks päeva hiljem Mullifestivalilt. Kaunase Žalgirisel käis ka Milano korvpallimeeskond külas, aga miks sealt midagi ei tulnud? Neil ei olnud koolivaheaega. Seal ongi point. Need Milano võrkpallurid... ma ei usu. Võib-olla mõni tõi ka selle haiguse siia, aga pigem võisid nemad hoopis meie käest saada.”
Alt jätkas tuliselt: „Kõige hullem ongi see, et tõde ei teata, aga siis tuleb teleris üks minister teise järel, ka peaminister: noh, see kõik sai alguse võrkpallimängust. Meid taotakse maapõhja. Praegu ei julge enam Saaremaa Võrkpalliklubi jopega linnas käiagi. Peale Hannese on reaalseid ähvardusi saanud ka Madis Kallas. Kui EKRE on võimul ja igasugu tüübid liiguvad ringi, siis ei tea ju kunagi, kellel võibki ära keerata.”
Kriitikalaviini ja parastamise muudab veel kohatumaks ja südametumaks, et koroonaviirus puudutas Alti väga lähedalt, viies siitilmast ta ema. „Jah, mu ema lahkus ka seetõttu. Tõsi, ta oli juba 85-aastane ja tal oli ka teine haigus. Võib-olla kui poleks koroonat saanud, oleks ta tee natukene veel pikenenud,” lausus Alt.
Otsus langeb juunis
Otsused Saaremaa VK kohta tuleb tema sõnul teha hiljemalt juuni lõpuks. Kas on tõesti oht, et meie klubivõrkpalli lipulaev ja Eesti pallimängude suurima publikuarvuga võistkond lihtsalt kaob? „Kunagi ei tea, mis asi võib kaduda ja mis asi võib tekkida. Kõik on võimalik, laseme asjadel veel natuke settida,” vastas Alt.
Esialgu on küsimärke liiga palju. „Millise meeskonna koostad? Samasuguse nagu eelmine hooaeg? Mis meil selle mansaga siin teha on? Tartu on siis ainus vastane,” arutles Alt. „Ei tea praegu üldse, palju pealtvaatajaid saab saali, kas tuleb koroonaviiruse teine laine. Lõpuks paned raha magama ja rahuldust ei olegi. Sedasi pole asjal mingit mõtet, kui oma publik ei saa sellest naudingut. Kogukonna tunde tekitamine ongi ainuke suurem rõõm, mis saad, kui oma raha sedasi põletad. Meil oli see suur eesmärk, et teha Soomega ühisliiga. Balti liigaks ei näe põhjust nii kõva mansat kokku panna. Me pole öelnud, et me ei mängi, aga seame veel atra. Ent ei saa veel öelda, et 100% osaleme. Vaatame, kuidas võrkpalliliit käitub, kuidas riigi toetusrahasid jagatakse, muid asju.”
Saarlaste hinge kriipis ka koduste konkurentide käitumine. „Võiksime võrkpalli arendades olla üksteise vastu natuke sõbralikumad ja solidaarsemad,” soovib Alt. „Ainuke, kes saatis selle jama ajal Hannesele toetava sõnumi, oli Alessandro Piroli Selverist. Kas on raske võtta mobla, helistada ja öelda mõni toetav sõna? Aga takkaotsa tehakse veel nii, et kui küsitakse, et kas anda põhiturniiri tulemuste põhjal karikas välja, on vastus ei. Eks kõik teadsid ju hästi, et treener Ioannis Kalmazidise all läks meeskond kraadi võrra kõvemaks, põhiturniir oli lõpuni mängitud ja see väike liigutus (medalite välja andmine – M. R.) ei oleks neile maksnud mitte midagi.”