"Mu isa on meenutanud, et ma ka olla 1983 öelnud, et kui saab dopinguga tulemust parandada, siis ma oleks seda teinud. Aga ma ei teadnud, kust dopingut saada. See oli seega lihtsalt mõte. Kuid toona oli selleks ka teine põhjus: siis võeti kõik vähegi elujõulised mehed vene sõjaväkke, ka kõrgkoolist, ja kes ajalugu mäletab, see teab, et siis sõdis N Liit Afganistanis, kus hukkus palju Eesti poisse," kirjutas Pullerits oma blogis.

"Dopingu kasuks otsustama ei oleks pannud mitte unistus olümpiamedalist, vaid puhas ellujäämise soov - kui pääsed oma tulemustega spordiroodu, siis Afganistani ei satu. Nüüdisaja pehmonoored ei kujuta ettegi, mida tähendas tol ajal kroonusse minek. Mu isa on otse öelnud, et kui mind Tartust teele saatis, siis ta oli mõelnud, et ei tea, kas see võis olla viimane kord, millal ta mind elusalt nägi...," jätkas Pullerits.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena