Möödunule tagasi vaadates tuleb nentida: see oli imeline sajand. Nõukogude Eesti korvpallurid võitsid olümpiatelt kulla, neli hõbedat ja kaks pronksi, MM-idelt viis kulda, kaks hõbedat ja kolm pronksi ning EM-idelt 28 kulda, kolm hõbedat ja neli pronksi. Milline medalikoorem! Häid korvpallureid on olnud Eestis sedavõrd palju, et paratamatult jäävad mõned kõlavad nimed valikust välja.

„Kas 13 meest ei või välja valida? Mul tekivad muidu süümekad,” päris žüriisse palutud kauaaegne treener, mänedžer ja alajuht Riho Soonik, kes aitas Tallinna Kalevi 1991. aastal Nõukogude Liidu meistriks. „Ei? No siis jääb maailmameister Heino Enden mul välja. Pikka nimekirja ma ta ikka paneks, kui Jaak Salumets näiteks vigastada saab, pääseb ta järgmisele sõidule kaasa.”

Midagi pole teha, konkurents on karm. Mõnel ei mahu valikusse jälle Salumets, kolmandal Aleksei Tammiste, neljandal Aivar Kuusmaa, viiendal Anatoli Krikun. Näiteks 1952. aasta olümpial hõbedale tulnud Heino Kruus pääses üksnes Heino Lille esitosinasse, mitut geniaalset pallivõlurit ei mainitud kordagi. See-eest said üllatuslikult ühel ankeedil varumeestena silma pähe ka kaks verinoort tulevikumeest. Kõige enam vaidlusi tekitas küsimus, kes peaks koha sisse võtma viskava tagamängija kohal ehk kes peaks need hullud kolmesed korvi uhama?

Valik mõistagi on subjektiivne ja ajastuid kõrvutada on keeruline. Aga kui oma arvamuse ütleb peale Sooniku ja Lille veel Jaanus Levkoi, Märt Kermon, Üllar Kerde, Kersti Sirel, Andres Sõber, Valdu Suurkask, Atso Matsalu ja Märt Ibrus, peaks koondtulemus olema vägagi adekvaatne. Kokkuvõttes jäid esimestena Eesti aegade dream team’i ukse taha Joann Lõssov ja Margus Metstak.