Katkend Joel Juhi raamatust "Võitlus ei vastustega": hädaabinupule vajutusega lendas vastu taevast 2500 eurot ja aasta otsa treeninguid

Joel Juht on peamiselt tantsija ja koreograaf ning Eesti esimese tänavatantsukooli JJ-Street Dance Company looja. Ühtlasi on ta ettevõtja, juht, sportlane, aktivist. ”Joel on ühest küljest lapsemeelne, aga teisalt suure südamega poiss, kes hoiab ühtmoodi nii noori kui vanu inimesi” on öelnud Reet Linna. Joeli uus raamat ”Võitlus ei vastustega” on juba müügil kõigis Eesti suuremates raamatupoodides.

Toome välja katkendi peatükist ”Hull, kuhu sa jooksed?”. Joel osales Red Bull Wings for Life heategevusjooksul, kus ta jooksis esimese eestlasena Tallinnast Võrru ilma igasuguse abita ning isegi magamata.

”Miks ma peaksin tervet maailma parandama ja aitama, kui kuskilt ei tule tuge peale oma tiimi?” kõlas küsimus, mis piinas Joeli tänavakultuurifestivali JJ-Street Baltic Session miinusmärgiliste võngete ajel. Sellest tõusis ka otsus.

”Festivaliga oli pressure väga suur, maksad kõigile raha ära ja teistele tundub, et asi on suur ja vinge, kuid mina kui korraldaja ei saagi raha. Küsiti, miks ma seda teen? Tegin seda emotsiooni arvelt, sest mulle väga meeldis. Olukord oli selline, et tegin aasta tööd ja aasta lõpuks panin kõik säästud festivali alla. Lõpuks mõtlesingi, et panen selle raha hoopis enda alla.” meenutab Joel.

Joelil oli seljataga juba Tartu suusamaraton, üks maailma raskeim ultramaraton Marathon Des Sables Maroko kõrbes, Tallinn-Jõgeva jooks ja ka teekond Tallinnast Võrru. Kuid kõige hullumeelsem võistlus, mille Joel ette on võtnud, on maailma raskeim ultramaraton Yukon Arctic Ultra Põhja-Kanadas.

”Selleks, et end polaarkatsumuseks valmis panna, tuli minna Soome treeninglaagrisse. Magasin õues, tegin kogu rutiini läbi. Kui olin kolm päeva õues maganud, mõtlesin küll, miks ma selle jamaga tegelen ja kuhu ma lähen. Ei olnud meeldiv üksinda pimedas õues ööbida. Külm on alati hullem kui kuum. Külmas asjad murduvad, lähevad rabedaks ja tekitavad su füüsisele eluaegseid kahjustusi,” selgitab Joel.

Laagris harrastas Joel pimedas metsas põlvini lumes sumpamist, varustusega kelku järel lohistamist. “Lumine laustühjus, millel lõppu ei tule,” kirjeldab Joel, kellel oli ultramaratonil esimesel päeval plaanis joosta 96 kilomeetrit, vedades enda järel 30-kilost kelku.

Kõige ohtlikum on jää, millest võib läbi vajuda. Jalanõud hakkavad hõõruma, toit ei lähe alla ja peas tekib lõpuks segadus, kas liikuda edasi, minna magama või vajutada lõpetamise nuppu ja kutsuda masin järele. Võivad tekkida hallutsinatsioonid, sest sa oled nii kaua külmas olnud, et kehatemperatuur on langenud. Küte võib otsa saada, kelk võib katki minna. Suurimate ohtudena, mis võivad viia katkestamiseni, nimetab ta varvaste ja sõrmede ära külmumist.

Kui üle maailma sellele võistlusele tuleb kokku vaid 40 inimest, siis saab sellest aru, kui hull see tegelikult on.

Joel jõudis hiilgava tempoga läbida 100 miili, umbes 160 kilomeetrit, kui otsustas vajutada hädaabinuppu ning korraldustiim viis ta vahepunkti puhkama, misjärel ta katkestas polaarmaratoni.

Joel tunnistab, et pettumus oli ülisuur. Vastu taevast lendas 2500-eurone osavõtutasu ning aasta otsa treeninguid. Pisut lohutust tõi talle fakt, et seekordse ultramaratoni tegid lõpuni vaid 14 inimest ja tõik, et Yukan Arctic Ultra mulluse aasta rekordiomanik Casper Wakafield läkitas Joelile kirja: “Tean, et sul praegu emotsioonid ajavad üle ääre ja oled vihane. Kuid sa oled kangelane ja ainulaadne sportlane! Pärast taastumist vaatame koos teekonnale tagasi ja teeme sellest omad järeldused. Mis hullusti, see uuesti.”

Joel tahab aga tagasi minna Põhja-Kanadasse, et poolelijäänu lõpuni teha. Ta ei näi väsivat, ta paneb hullu edasi.