Pehka suurimaks sooviks oli minna lõpuni Audentese korvpallinoortega, kellest saab nii-öelda tema esimene lend. “Ma ei saanud jätta neid poisse, kellega alustasin. Tahaksin selle tee nendega lõpuni käia,” selgitas Pehka enda otsust, mille ette konkursi tingimused teda seadsid.

Tema sõnul on korvpalli mängimine üks suur kohanemine, seega ei tohiks spordigümnaasiumi puhul treenerite vahetus suur probleem olla. Kui noored tahavad professionaalseks korvpalluriks saada, siis peab Pehka sõnul sellisteks asjadeks valmis olema.

Tänapäeva korvpallimaailmas ei ole spordigümnaasium A ja O – mõned ei näe, et sinna õppima minek oleks toeks noorkorvpalluri arengule, osad lähevad otse välismaale. Klubidel pole endalgi Pehka sõnul mängijaid, keda sinna õppima saata.

Treeneri sõnul elu noortel seal lihtne ei ole, sest kuigi näiteks Soomes ja Tšehhis on õppeprogramm spordigümnaasiumis lihtsam, on Audentese poisid rakkes õppimise ja spordi vahelise tasakaalu leidmisega.

Peale profikarjääri lõpetamist ei olnud Pehkal üldse plaanis treeneriks hakata. Kuid saatus arvas teisiti ning tema esimeseks treeneritööks sai meeste koondise abitreeneri koht. Seejärel on mees liikunud edasi noorte korvpalli peale, sest talle tundus see arenguprotsess huvitavam. Tulevikuks ei mata ta maha potentsiaalselt meestetreeneri tööd, sest see olevat lihtsam kui noortega.

Pehka kujutab ennast ette treenerina ka mõnes välismaa klubis, mis võib lähitulevikus olla reaalne samm tema karjääris. Mehel on mitmes riigis selleks ka sobiv kontakt olemas.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena