Minu isiklik suurem huvi Islandi jalgpalli vastu tekkis aastal 2012, kui Islandi noormeeste U-17 koondis jõudis samal aastal Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Sealset klubijalgpalli hakkasin põgusalt jälgima pärast Islandi A-koondise suurepärast saavutust 2016. aasta EM-il (mäletatavasti jõudis seesama koondis paar aastat hiljem esmakordselt MM-ile).

Viimaste aastate Islandi klubijalgpalli üks lipulaevi, Stjarnan, läks loosi tahtel 2018. aastal Euroopa Liiga avaringis kokku Nõmme Kaljuga ja väljus kahe mängu kokkuvõttes võitjana. Möödunud suvel pidi Stjarnanile samas sarjas kahe mängu kokkuvõttes alla vanduma Tallinna Levadia.

Kolm kuud hiljem pärast Levadia ja Stjarnani kohtumist leidis Tallinnas aset UEFA noorte Meistrite Liiga avaringi kohtumine Levadia U19 ja islandlaste IA Akranese U19 vahel. Kahe mängu kokkuvõttes sõitsid islandlased meie noortest üle kogutulemusega 16:1 (vastavalt 4:0 ja 12:1). Pärast Tallinnas peetud jõudemonstratsiooni läksin võitjate spordidirektori juurde ja küsisin otse, et mida te konkreetsemalt teete teisiti, sest lisaks 12:1 tulemusele viitasin kaudselt kogu klubi tegevusele mängijate kasvatamisel, millega olin ennast varasemalt paari aasta jooksul kurssi viinud. Vastuseks sain sõbraliku küllakutse, mille käesoleva aasta märtsis realiseerisin.