Spordi erakordne võlu peitub emotsioonides. Mõnikord on need nii võimsaid, et püsivad mälus pikki aastaid. Need on hetked, mis ei unune...
Minu esimene sportlik mälestus pärineb 1976. aasta Innsbrucki olümpialt, kui meeste teatesuusatamises purunes venelase Jevgeni Beljajevi suusasaapa kinnitus ning ta pidi oma vahetuse lõpu läbima ühel suusal. Vaatepilt tundus peatselt kuuendat sünnipäeva tähistavale poisile pigem naljaks. Kuna see on nii tugevalt mällu sööbinud, pole kahtlust, et see oli elamus. Kaks aastat hiljem, 1978. aasta jalgpalli MMi ajal, olin omaarust juba suur huviline ning istusin mängude ajal meie kodus olnud Rekord 6 tillukese ekraaniga must-valge teleri ees. Minu lemmikuks sai Mario Kempes ja koos temaga ka kogu Argentina koondis. Suurvõistlustel kuulub minu poolehoid selle maa jalgpalluritele tänaseni. Kempes kerkis aga toonase MMi sangariks ning eriti magus oli see, et finaalis alistasid nad Hollandi - meeskonna, mille tulihingeline pooldaja oli minu viis ja pool aastat vanem vend. Magus võit, mida otseülekandes ei õnnestunud toona tavalisena juhtunud elektrikatkestuse tõttu vaadata. Meeletus koguses sporti olen ma vaadanud kogu senise elu ning võimsaid elamusi on kogunenud väga palju. Seega on konkurents viie eredaima mälestuse hulka pääsemiseks ülimalt tihe. Nende hulgas on kindlad hetked, aga ka läbi aastate tähtsaks kujunenud sündmused. Minu hetke hinnangul TOP 5 on aga järgmine:
