Võistkonna saatja ehk ingliskeelse nimetusega team liaison officer (TLO) peab hea seisma selle eest, et jalgpallivõistkonnal oleks võõras riigis suhtlus võimalikult hästi ära korraldatud: sisuliselt on saatja võistkonna kohalik esindaja.

„Saatja on teatud määral sillake meile külla tuleva võõra kultuuri ja kohalike kommete vahel,“ selgitab Eesti vutiliidus noortekoondiste ja saalijalgpalli koondise mänedžeri ametit pidav ning TLO tööd aastaid teinud Ljubov Lobõševa. „Just sellepärast on väga hea, kui lisaks erialastele teadmistele-kogemustele ehk jalgpalli mängimise-korraldamisega seotud küsimustele omab saatja ka laiemaid kultuurilisi ja psühholoogilisi teadmisi, kuna oma töös peab ta arvestama kultuuridevaheliste erinevustega.“

Lobõševa lisab, et stressitaluvus on saatja töös ülitähtis, sest alati ei pruugi see töö olla lust ja lillepidu. „Lisaks jalgpalli meeldivale osale ehk mängule endale tuleb sisse ka mängijate vigastusi, mille tõttu peab nendega vahepeal päris pikka aega haiglas viibima. Samuti võib ette tulla, et võistkond vajab abi uue reisi korraldamisel või isegi uute isikut tõendavate dokumentide vormistamisel, kui need ära kaovad.“

Esimene kord saatjana viis Euroopa meistriks

Praegu Tartu Tammekas U21 meeskonna peatreenerina töötav Marti Pähn on võistkonna saatjaks olnud ühe korra, aga seda tõeliselt erilisel puhul: nimelt oli ta 2012. aastal Eestis toimunud U19 EM-finaalturniiril abis Hispaania koondisel, kes mäletatavasti lõpuks Lillekülas ka Euroopa meistriks krooniti.
Marti Pähn

Pähn meenutab kaheksa aasta tagust aega heldimusega. „See oli minu jaoks väga äge kogemus! Kui mõelda, millised treenerid ja mängijad seal võistkonnas olid… Eestis ei ole selliseid sündmusi väga palju toimunud ja oma tegemiste kõrvalt ei ole ka palju võimalusi tekkinud, aga mul on väga hea meel, et selline võimalus tookord avanes ja ma sellest kinni haarasin. Tippkoondise telgitaguseid ja köögipoolt oli väga huvitav näha.“

Saatjana viibis Pähn Hispaania koondise juures alates nende Eestisse saabumisest kuni lahkumiseni. Kuna turniir osutus hispaanlastele võidukaks, kujunes aeg mitme nädala pikkuseks ja Pähna ülesanded mitmekesiseks.

Pidu käis juba mängule sõitvas bussis

Sealjuures puutus Pähn küllaltki tihedalt kokku ka mängijate ja treeneritega, mitte ainult delegatsiooni juhtidega. „Mängijad olid ägedad ja sõbralikud ning vahel ikka vestlesime. See on nende kultuuris juba nii sees, et natuke small talk’i kuulub asja juurde. Mõne sõna sain vahetada ka toonase peatreeneri Julen Lopeteguiga, kellest sai hiljem A-koondise ja Madridi Reali peatreener. Kultuuride erinevust oli muidugi juba bussisõidust näha: kui Eestis oled tavaliselt harjunud vaikse ja rahuliku sõiduga, siis seal anti juhile kohe õige muusikaga CD-plaat näppu ja pidu võis alata. Teati, kuidas mängijates õige meeleolu saavutada.“

Mälestusväärset turniiri jäid Pähnale muu hulgas meenutama ka hispaanlaste dressid. „Meeskond hoolis minust ka: kuigi mulle olid UEFA poolt riided ja varustus olemas, andsid nad mulle kohe selga Hispaania koondise vormi, mis jäi mulle endale. Turniiri lõppedes sain ka ühe nende mängusärgi, kuhu kõik olid oma autogrammi peale pannud. Muide, see särk oli hiljem ühel Tammeka kodumängul auhinnaks ning leidis uue omaniku.“