Tõnu Tõniste: Dopinguskandaalid on Eesti spordi maine põrmustanud. Kas vaatame seda lihtsalt pealt?
Seoses operatsiooniga „Aadrilaskmine“ on seni teadaolevatele asjaosalistele karistused määratud. Siiski ei saa etaloniks kujuneda käitumismuster, kus tõsiste süüdistustega silmitsi olles minnakse kohtus kokkuleppe peale välja ning pääsetakse oma süüd tunnistamata lühiajalise tingimisi vangistuse või võistluskeeluga. Mati Alaveri ja seotud suusatajate kahju Eesti spordi mainele on korvamatu! Määratud karistused pole seega proportsionaalsed ning võivad anda väga vale signaali neile, kes kaaluvad valemängu.
Tänavu aprillis selgus, et lisaks veredopingule kasutasid Tammjärv ja Andreas Veerpalu veel kasvuhormooni ning Kärp insuliinravi. Kasvuhormooni kasutamise kahtlus on 2011. aastast üleval ka seoses Andrus Veerpaluga. Samade keelatud ainete ja nende varjamistehnikate kasutamine viitavad kindlale käekirjale, kuid kõiki detaile teadmata saame vaid oletada, kui laiaulatuslikult mängis musta mängu treener Mati Alaver, kes siiani vaid kontaktide vahendamisest rääkinud on. Nii süstemaatilise ja pikaajalise n-ö maffiaprotsessi kaasatute ring on aga arvatavasti veel laiem ning on lubamatu, et väärastunud eetika ja mõttemalliga inimesed võivad endiselt Eesti spordi kujundamisel rolli mängida.
Aus sport saab valitseda vaid siis, kui läbipaistvuse reeglid kehtivad kõigile ja kõigele – ka dopinguskeemi tagamaade ja kohtuasjade kohta. Eesti spordi maine on skandaali tõttu juba tugeva hoobi saanud, jääme veel narrimasse olukorda, kui juhtunust midagi ei õpi. Kohtutoimikutes olev info peaks olema avalik, kuna võib olla abiks dopingu ning vassimise välja juurimisel spordist. Ka petetud spordirahval on õigus teada tegelikult toimunut, eriti veel kuna sportlasi või treenereid on osaliselt toetatud maksumaksja rahaga.
Eesti Olümpiakomitee lähtub nulltolerantsist
Dopingukuritegude osas on oluline roll nii Sihtasutusel Eesti Antidoping, politseil kui Eesti Olümpiakomiteel. Loomulikult ka nimetatud üksuste koostööl. EOK lähtub dopingu teemades nulltolerantsist ning see missioon peab peegelduma nii sõnades kui tegudes.
Alates 2014. aasta aprillist premeerib rahvusvahelistel tiitlivõistlustel edukalt esinenud sportlasi ja nende treenereid Eesti Olümpiakomitee. Dopinguskandaalide valguses tuleks premeerimise põhimõtetesse lisada klausel, mis jätaks EOK-le õiguse 10 aastat pärast preemia määramist see tagasi küsida juhul, kui selgub, et edu on saavutatud petmise ja valetamisega.
Vaja on luua ka riiklike ettevalmistusrahade tagasinõudmise süsteem. Kindlasti peab nendelegi toetustele karistuse korral tagasimakse nõue kehtima, kuid raha jaotamise pikema ahela tõttu – EOK, alaliit, klubi või tiim, sportlane või treener – tuleb protsess ja selle rakendamine väga täpselt läbi arutada.
Loomulikult ei ole ka EOK liikmete ja aumärgi saajate hulgas kohta dopingukuritegude ja -skeemidega seotud inimestel, kuid siingi saab otsuste tegemisel lähtuda vaid faktide avalikuks kuulutamisel.
Mainekriis ei tohi süveneda
Eesti spordi mainekriisi süvenemise tõkestamine ja paratamatult kõigile teistele meie sportlastele langenud kahtluseloori hajutamine nõuab põhimõttelisi ja selgeid otsuseid. Iga skandaal tuleb üksipulgi lahti harutada ja kõigile eksinutele õiglased karistused määrata.
Kui petmist jäädaksegi tippspordi lahutamatu osana nägema, siis ühel hetkel ei pane vanemad oma lapsi sportima ning kaob järelkasv. Sama muserdavalt võib see mõjuda ka ausa spordi põhimõtteid järgivatele sportlastele, kes näevad vaeva ja pühendavad oma aja treeningutele, kuid peavad ebaausas konkurentsis võistlema ning oma motivatsiooni üleval hoidma. Kui meil puuduvad aga spordi järelkasv ja usk ausa spordi võimalikkusesse, siis on meil keeruline Eesti spordi tulevikust rääkida.
