27 aastat ilusast kaotusest Triestes. Kristal: kuna olime just Šveitsilt "kuueka" saanud, tundus 0:2 Itaalialt päris okei
Sama Spordilehe artikli esimene lõik raporteeris: "Enne kohtumist oli ennustajail ja hiromantidel palju tööd. Küll pakuti 0:7, 0:10, isegi 0:12, aga ka 1:4 ja 1:5. Niisiis eeldati enamjaolt Eesti meeskonna hävingut ja ka nii oli põhjust arvata. Sest iga jalgpallihuviline teab, mida kujutab praegu endast jalgpall Itaalias ja mäherdune on hetkel jalgpall Eestis."
14. aprillil 1993 Triestes [EJL-i andmetel] 22 279 pealtvaataja ees peetud kohtumist võib liialdamata pidada Sinisärkide kõigi aegade ilusaimaks kaotuseks. Tulemusega jäid rahule nii platsil käinud mehed kui ka kodudes raadioülekannet kuulanud fännid. Otseülekannet televisioonis ei näidatud, Toomas Uba kommentaaridega mäng jõudis ETV ekraanile kordusena päev hiljem.
"Mäletan, et kui Koit Luusi raadioreportaaž umbes veerand tundi enne teise poolaja lõppu algas, oli seis veel 0:1, mis tundus ikka väga üllatavana - olla võõrsil Itaalia vastu nii heas seisus... 0:2 tundus tõesti nagu võit," meenutab toona Sporditähes töötanud Indrek Schwede. "Natuke kahju sellest teisest väravast oli. Ma olen see inimene, kes arvab alati, et absoluutselt kõik on võimalik, eriti jalgpallis. Väga võimalik, et mõtlesin siis ka viigivärava peale."
Itaalia esimese värava lõi Roberto Baggio 21. minutil ning kõigi suureks üllatuseks ei sahisenud Mart Poomi seljatagune rohkem kuni 87. minutini, mil lõppskoori vormistas Giuseppe Signori.
"Mäletan, et me mängisime viie kaitsja ja liberoga. Aga mänguplaani või milliste juhistega peatreener Uno Piir meid riietusruumist välja saatis, ei mäleta," ütleb toona oma karjääri üheksandat koondisemängu pidanud Marko Kristal 27 aastat hiljem. Üksikuid mälupilte praegusel Nõmme Kalju juhendajal kohtumisest siiski on: "Kui [Franco] Baresiga võidu jooksed ja oma kõigi aegade lemmikmängija [Roberto] Baggio vastu pallid, siis midagi jääb ikka meelde küll. Praegu ei tule ette, aga küllap ka meie selle palliga midagi tegime."
Mängupildist rohkem on Kristalil meeles värskelt valminud ja 40 000 pealtvaatajat mahutav staadion: "Väga kihvt staadion oli. Tribüünid läksid sirgelt üles. Väga pull kogemus meie jaoks selle aja kohta. Arvestades, et olime valiksarjas just Šveitsilt "kuueka" saanud (16. augustil 2002 Kadrioru staadionil 0:6 - toim), tundus 0:2 päris okei. Elasime meeskonnaga Triestest natuke eemal. Mängule viidi meid mägede vahelt politseieskordiga, mis oli meile kõigile esmakordne kogemus."
Poom sai kiita
Itaallaste toonane peatreener Arrigo Sacchi kiitis mängujärgses intervjuus suure sauna ära hoidnud väravavaht Mart Poomi: "Eestlaste sitke kaitse hämmastas mind. Väravavaht Mart Poom eksis terve õhtu jooksul ainult korra, siis, kui ta lasi läbi Alessandro Melli löögi, mida kohtunik väravaks ei lugenud, muidu oli ta briljantne."
Poom ise on Triestes valitsenud atmosfääri meenutanud nõnda: "Olen harjunud kaitsjaid pidevalt selja tagant juhendama, kuid sellises lärmis, mis Trieste staadionil valitses, polnud mu häält viie sammu kauguselegi kuulda. Aga kaitsjad olid hirmsa pinge all tublid."
Ka värskelt Itaaliast naastes lennujaamas Spordilehele intervjuud andes ei tahtnud Poom kogu au soliidseks jäänud kaotusnumbrites endale võtta. "Kaitse aitas tugevalt. Kogu mäng oli surve peal. Enne mängu muidugi teadsin, et tuleb palju tööd, olenemata sellest, kuidas kaitse mängib. Hea, et kaitse laskis äärelt vähem läbi kui mängus Maltaga (eelmine valikmäng 1992 oktoobris, Eesti - Malta 0:0 - toim). Aga see siiski ei olnud mu elu parim mäng."
Tarand tiris välja Eesti lipu
2011. aasta novembrikuu Jalkas on meenutatud, et kaks ainsat äratuntavat Eesti fänni olid Trieste staadionil Indrek Tarand koos ühe teise väliseestlasega. "Pileti mängule ostsin 110 000 liiri eest mustalt turult albaanlastelt, keda toona massiliselt Itaaliasse emigreerus. See hind oli ühe üliõpilase jaoks ikka kõva latakas," pajatas Tarand.
Tarand ja ta sõber elasid mängule kaasa keset itaallaste masse, kuid julges siiski uhkusega välja tirida Eesti lipu. "Peale selle, et mingeid sektoreid polnud, oli kogu korraldus vabam ja ka reeglid olid palju lahjemad. Näiteks võis pärast mängu rahulikult staadionile jalutada ja meeskonna juurde minna," rääkis Tarand Jalkale.
Protokoll Eesti jalgpalliliidu kodulehelt:
14.04.1993 Trieste, Itaalia - Eesti 2:0 (MM-valikmäng)
Väravad: 21. Roberto Baggio, 87. Giuseppe Signori
Eesti: Mart Poom, Risto Kallaste, Marek Lemsalu, Igor Prins, Urmas Kaljend, Toomas Kallaste, Sergei Ratnikov, Marko Kristal, Andrei Borissov, Martin Reim (89. Indro Olumets), Aleksandr Puštov (84. Lembit Rajala).
Itaalia: Gianluca Pagliuca, Sergio Porrini (46. Moreno Mannini), Alberto Di Chiara, Dino Baggio (68. Fabrizio Di Mauro), Pietro Vierchowod, Franco Baresi, Diego Fuser, Demetrio Albertini, Alessandro Melli, Roberto Baggio, Giuseppe Signori.
