Pikaaegne Eesti koondislane tõmbab profikarjäärile joone alla: ma ei taha end ribadeks mängida
Koroonakriis sel unistusel teoks saada ei lubanud, ent ligi 10 võõrsil mängitud aastaga on võite ja emotsioone kogunenud piisavalt, et Ennok võib kripelduseta hakata profikarjäärile joont alla tõmbama. Järgmisel hooajal plaanib ta võrkpalliga tegeleda vähemal määral, et tavaellu üleminek sujuvamalt kulgeks.
"Olin vist 14-15-aastane, kui meistriliigas Viljandi Metallis alustasin ehk 13 aastat on möödas sellest, mil võrkpalliga tõsiselt tegelema hakkasin. 20selt läksin esmakordselt välismaale, Soome, kus tahtsin tänavusel hooajal ka kuldselt lõpetada. See on päris pikk aeg, mis lisaks suurepärastele emotsioonidele lõhub aga palju keha. Seetõttu olen otsustanud, et hakkan vaikselt tavaellu liikuma ja uuel hooajal enam ainult võrkpalli ei mängi, vaid püüan mingi teise väljakutse leida. Kui just kuskilt mingit väga superpakkumist ei tule, aga hetkel koroonakriisis on see pigem utoopia," rääkis hetkel Soomes olev Ennok, kes hoiab end võimaluste piires vormis jooksmise ja toatrennidega.
"Suuresti minu napi pikkuse tõttu (Ennok on 176 cm pikk-toim.) mulle suurt karjääri ei ennustatud, olen seega hea näide, et suure tahtmisega võib päris kaugele jõuda ka vähemate eeldustega. Tagasi vaadates jään rahule, aga ei taha pärast mängijakarjääri päris invaliidiks ka jääda, keha annab igal aastal aina enam märku, et võiks hakata otsi kokku tõmbama. On aeg teha muid asju ja eks naisena mõtlen vaikselt ka pere loomisele," ütles pikalt õlaprobleemi küüsis olnud mängija.
"Kui mina välismaale läksin, siis meil polnudki naiste koondist. Ses osas on näiteks Milka ja Kertu (Kristiine Miilen ja Kertu Laak-toim.) paremas seisus, et nemad saavad noorest peale paremini karjääri ehitada ja ka kauem koondises mängida. Aga nagu ütlesin, olen väga rahul sellega, mida olen saavutanud," lisas mängija, kes on mitmel korral valitud Eesti parimaks naisvõrkpalluriks ning karjääri jooksul lisaks Eestile mänginud Soome, Prantsusmaa ja Šveitsi meistriliigades ja lisaks eurosarjades.
Anu, miks pärast hooaja lõppenuks kuulutamist Soome jäid, mitte ei naasnud kodumaale?
Minu ema elab juba aastaid Soomes, seega tulin tema juurde. Ja minu kodu on juba ammu seal, kus ma mängin ning antud olukorras tundus mõistlik siia jääda. Ema on rahul, ütles, et loodetavasti piire ei tehtagi lahti, siis jääbki tütar tema juurde!
Osaled hetkel kuuldavasti ühes jooksu-väljakutses, kui tüütu hetkeolukord sinu jaoks on, just treenimise osas? Samas Soomes vist tohib jooksmas käia ja politsei trahvi ei tee?
Jah, 100 km challenge, mulle ei meeldi tegelikult eriti joosta, seega kasvatan kõvasti iseloomu sellega. Alustasin 5 km pealt, täna jooksin näiteks 10 km, 5 ja 8 km on tavalised distantsid. 50 km on täis, aprilli lõpuni on aega, aga ma pigem teen kiirelt ära ja on tehtud. Koondisekavad tuleb ka kuskile lisaks mahutada. Soomes joosta võib ja jõusaalid on ka lahti, kuigi ise ma ei julge sinna minna. Siin on 24/7 lahti saalid ja kardiga saab sisse. Sportlasena olen muidugi harjunud koguaeg tegevuses olema ja eks see kodus olemine hakkab kohati ajudele, aga ma ei kurda, see olukord ka kasvatab inimesi teistmoodi.
Kuidas seal olles tundub, kas seis on siin ja sealpool lahte sama, kuidas Soome inimesed suhtuvad olukorda?
Soomlane on pigem ettevaatlikum kui eestlane ja ise ei kipu kuskile välja väga suhtlema. Tiimi sees ka sommid olid rohkem mures kui me Netega (koos Ennokiga samuti Salos mänginud Nette Peit-toim).
Üldiselt on siinsed inimsed rahulikud, maske väga ei kanta. Soome reageeris kriisile küll aeglasemalt kui Eesti ja enamjaolt on viirus levinud Helsingis ja selle lähiümbruses, mis nüüdseks ka eraldatud muust riigist. Olen ise samuti selle ala sees. Nüüd plaanitakse juba vaikselt piiranguid vähendama hakata. Ise käime kord nädalas poes ja püüame igati mõistlikult käituda ja selle aja üle elada.
Lõppenud hooajast, Soome liigas lõpetasite ühe soosikuna põhiturniiri alles viiendal kohal? Mis selle tingis?
Millest üldse pole räägitud, on see, et meie jama hakkas põhisidemängija raskest vigastusest karikafinaalis. Teine side on noor ja tasemevahe suur, sinna meie hooaeg läks. Veerandfinaalis oli juba vana side "pooleteist" jalaga tagasi, seega veerandfinaalid oleks ilmselt juba huvitavamad olnud. Ise mängisin kortisooni süstidega, sest õlg oli väga valus. Koroona tõttu jäigi õlast pilt ka tegemata, aga praegu kui koormust pole, on veidi parem.
Räägi oma edasistest plaanidest täpsemalt, koondisesse ikka tuled?
Vähesed teadsid, et tahan järgmist klubihooaega nii-öelda säästuhooaega teha, et vaikselt võrkpalliga lõpetada. Üllatavalt palju variate on tekkinud ses osas. Et mu elukaaslane mängib Prantsusmaal, siis otsingi variante seal või Luksembrugis.
Valmistun seega jah eluks pärast võrkpalli, päevapealt ei taha lõpetada, see pole minu stiil. Medalita jäämine Salos jääb veidi kriipima, samas Kert Toobal ütles ühes intervjuus hästi, et "ühel hetkel tuleb aru saada, et tähti enam taevast alla ei too". Võtan asju mõistusega, olen oma unistused täitnud, mänginud välismaal ja käinud ära EMil. Ei taha end ribadeks mängida.
Selle koondisesuve tahtsin veel kaasa teha, äkki augustis ikka saame kokku tulla ka. Järgmine koondisesuvi on kahtlasem, kuidas tervis on ja kuidas üldine vorm pärast kergemat hooaega. Kui kutsutakse, siis ikka tuleks, ükskõik, mis rollis mind vaja oleks. Aga kui tunnen, et vorm on väga kehv, siis nalja tegema ei taha minna koondisesse.
Mida sa ootad sellest imelikust perioodist koondisega, eeldame, et suvel ikka midagi hakkab toimuma?
On huvitav vaadata, mis juhtub. Saan ka tunda välistreeneri käe all treenimist ja EMile saamine on ju väga reaalne. Nii mul, kui kõigil teistel on suur võrkpalliigatsus, mitte nagu tavaliselt kevadeti, kui kõik on klubihooajast väsinud. Nüüd tahaks saali, üksinda on punnitud juba kodus küll.
Uus treener toob ju samuti noori peale ja usun, et see on õige idee, nii peabki toimuma elus ja võrkpallis ka. Loodan, et järgmiseks suveks on juba nii mõnigi noor vanemate koha endale võidelnud ja järgmiseks suveks on olukord ses osas okei. Loodan, et noored saavad sellest võimalusest palju motivtsiooni juurde.
Kuidas uus treeneritebrigaad tundub, kui palju või kas üldse oled suhelnud?
Peatreener teab, mis olukord minuga on. Libero variant on ka olemas, eks käin füsiote käe alt läbi ja püüame teha, mis teha annab. Olen rääkinud koondise uue füsioga ja ka ÜKE-treeneriga ning abitreeneritega. Ats ja Vass (Andres Toobal ja Rainer Vassiljev-toim) on mõlemad väga tore värskendus ja mulle meeldib, et lisaks välismaalastele on kaks eestlast ka pundis. See on Eesti võrkpallile kasulikum. Usun, et naistele on uus treeneritebrgaad samuti vajalik ja värskendav.
Millega end pärast võrkpalli üldse siduda tahad, oled ka mingi eriala välja valinud nö uueks eluks?
Tahaks midagi koolis ka õppida, selleks oleks muidugi vaja prantsuse keel selgeks saada mõne aastaga. Erialana huvitab mind sotsiaaltöö, usun, et see võiks mulle sobida. Treeneritöö osas ei tea, kas tahan seda teha. Luksemburgis oleks keelega lihtsam kui Prantsusmaal, see on rahvusvahelisem koht. Igal juhul on praegu elus uus ja huvitav olukord, ootan, mida tulevikul pakkuda on.
