“Mul oli lapsepõlves kodus iseenesest kõik hästi – spordifanatist isa oli olemas -, aga Matit ma pidasin sel hetkel oma teiseks isaks. Nagu treener peabki olema. Vaatasin talle alt üles. Meil oli ja on siiani Matiga väga hea läbisaamine. Oleme kohtunud ka aastaid hiljem. Ta on minu sportlasteel olnud alati treener number üks,” tunnustas Niinemets oma kunagist juhendajat eelmise nädala “Kuldse geimi” saates.

Niinemets võitis Rakvere võistkonna ridades mitmeid noorteklassi medaleid. Esikolmikusse jõuti sama pundiga, kuhu kuulus muuhulgas ka tulevane Eesti koondislane Martti Juhkami, isegi maailma suurimal võrkpallifestivalil, Soomes toimuval Power Cupil.

“Ma olin Rakveres võib-olla kõige leebem ja samas ka kohusetundlikum oma trenni poistest. Näiteks pallikotid olid alati minu kanda,” meenutas Niinemets muigega.

“Mati õpetas kõige rohkem ellusuhtumist. See oli oluline. Treenerina oli ta nõudlik ja inspireeriv, aga samas viisakas. Ma ei tundnud kunagi, et ta oleks kuri või vihane olnud. Eks ta tõstis mängus häält küll, kui midagi valesti tegin, aga ta jäi kõige selle juures toetavaks. Minu kui noore poisi jaoks oli ta täpselt selline treener, nagu üks treener olema peaks.”

Suviti Võsu rannas toimunud võrkpallilaagrites nägi Niinemets, et näite- ja võrkpallimäng käivad Lääne-Virumaal käsikäes. “Ükskõik, mis kell randa läksid, olid seal Mikk Mikiver, Lembitu Kuuse ja Mati Merirand. Nad kõik olid ülipruunid mehed, kes toksisid hommikust saati võrkpalli. Nad olid head sõbrad. See oli legendaarne kolmik.”

Kas Niinemets unistas ka profivõrkpalluriks saamisest? “Jah, selline soov oli küll. Tahtsin kindlasti mängida väga kõrgel tasemel. Käisin igapäevaselt tõsiselt trennis kokku kuus aastat. Põhikooli lõpus tulin trennist ära. Ma ei teagi, mis seal määravaks sai. Võib-olla see, et teised arenesid füüsiliselt kiiremini ja eks mul tekkisid teised huvid ka (Niinemets tegeles siis juba nii näitlemise kui ka rahvatantsuga – toim.). Aga hea on vähemalt see, et armastus mängu vastu jäi.”

Oma viimased tõsisemad võrkpalliaastad mängitas Merirand Niinemetsa peamiselt libero positsioonil. Hea hüppega spordimehe hing ihanuks aga ka rünnata.

“Ma oleks tahtnud võib-olla mängida teistel positsioonidel, aga eks liberoks pandi mind seepärast, et ma polnud kõige pikem. Võib-olla jäi auahnust või ambitsioonikust ka väheks toona. Nüüd on seda võrkpallinälga see-eest väga palju,” ütles 32-aastane näitleja.

Niinemets rääkis pikemalt oma võrkpallimälestustest saates alates 46.20:

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena