TÕNU TÕNISTE | Kriisiaeg toob välja Eesti spordi kitsaskohad
Kui märtsi alguses elasime veel teadmisega, et kõik see ootab meid harjumuspäraselt ees, siis nüüdseks on olukord kardinaalselt muutunud. Muutunud nii palju, et kriisi keskmes on kindlate väärtustena jäänud püsima meie inimesed, lähedased ja nende tervise hoidmine. Tuleviku osas saame ennustada kindlalt vaid üht, et koroonakriisi lõppedes tuleb edasi minna. Küsimus on, kui sügavalt august me välja ronima peame, mida kriisist õpime ja millist rada pidi samme seadma hakkame?
Koroonakriis on vaid mõne nädalaga niitnud jalust terve maailma toimimise. Valusaid hoope on teiste hulgas saanud sportlased, spordiklubid, alaliidud, treenerid, spordisündmuste korraldajad – kõik! Kuigi viimastel aastatel oleme teinud palju edusamme Eesti spordielu edendamiseks, siis kriis on halastamatult paljastanud struktuuri valukohad. Praeguses olukorras soovitame sportlastel kasutada jõudeaega oma tehnika täiustamisele ja vormi hoidmisele, et olukorra taastumisel eesootavatel võistlustel maksimumtulemuseni küündida. Mida saab aga EOK ja Eesti spordisektor tervikuna praegu teha ja õppida, et järgmiste kriiside saabumisel oma parimas vormis olla?
Treenerid on tule all
Oma tippspordikogemusele tuginedes tean, kui oluline roll on treeneril sportlase ja tema karjääri kujundamisel. Kuigi riik on koroonakriisi puhul välja käinud abipaketi, siis paraku ei laiene see paljudele treeneritele ja spordivaldkonna spetsialistidele, kes on seni töötanud muude kokkulepete alusel kui tööleping.
Lähtuvalt EOK missioonist kaitsta spordiliikumist Eestis on oluline vaadata, mida saame ära teha, et praegune treenerite põlvkond ei kaoks ning seda vähestki järelkasvu treenerikutse juures hoida. Eestis oli 2019. aasta oktoobri seisuga kehtiva kutsetunnistusega treenereid 3420, kellest viiendat kuni kaheksandat taset omas 1877 treenerit. 1543 inimest tegutses seega abi- või nooremtreenerina (kolmas ja neljas tase).
Treenerite palkamise soodustamiseks on riik alates 2014. aastast pakkunud treeneri tööjõukulu toetust. Antud toetus kehtib hetkel vaid alates viienda ja kõrgema kutsetasemega treeneri tööjõukulude osaliseks katmiseks, kriisi ja selle järellainetuse perioodil võiks toetust laiendada ka kolmanda ja neljanda taseme treeneritele. See vähendaks kriisijärgselt spordialaliitude, -koolide ja -klubide koormust treenerite tagasi või juurde palkamisel. Samuti annaks muudatus veel rohkematele spetsialistidele võimaluse teha tööd lepinguga, mis tagab töölepingu seadusest tulenevad õigused ja laiema riigitoe.
Abi- ja nooremtreenerite lülitamisel treeneri tööjõukulu toetusesse oleks positiivne mõju veel laiemgi. Kutsetunnistuseta spordiga tegelevatel inimestel tekib nii lisamotivatsioon kutsetase omandada tuues sporti juurde kvalifitseeritud treenereid, kellest Eestis puudu on.
EOK liikmete potentsiaali kasutamine
Viimaste nädalate jooksul on kasvanud hüppeliselt treenerite, sportlaste, treeningasutuste jpt aktiivsus sotsiaalmeedias ning erinevatel veebiplatvormidel. Jagatakse killukesi enda treeningutest, tutvustatakse erinevaid spordialasi, võimalusi väljas treenimiseks ja tervislikumaks toitumiseks. Inimeste reaktsioon sellele on olnud äärmiselt positiivne, ollakse valmis tähelepanelikult kuulama, õppima ja järele proovima. Potentsiaal tuua inimesi spordi juurde läbi EOK liikmesorganisatsioonide ja liikmete on kogu aeg olemas olnud, miks me seda kasutanud pole?
Spordiringkondades tekkinud indu informeerida laiemat publikut erinevate sportimisvõimaluste kohta tuleb toetada ning edasi arendada. EOK peaks pakkuma toetavaid turunduse ja kommunikatsioonialaseid täiendkoolitusi, looma kaasaaegsed abimaterjalid ja üles seadma liimetele vabalt kasutatava visuaalsete materjalide baasi, et kõnealuseid tegevusi soodustada ka pärast kriisiaega. Iga spordiala eestvedajad on just need, kes kõige kaasahaaravamalt suudavad teisi inimesi innustada. Kui jätkata läbimõeldult sportimisvõimaluste tutvustamist, siis kasvab inimeste teadlikkus ja leitakse suurema tõenäosusega tee just endale sobivaimate tervislike eluviiside juurde.
Kas sportimine jääb tööelu ja vaba aja tasakaalu taha?
EOK põhieesmärkide hulka kuulub ka spordi- ja liikumisharrastuste edendamine kogu rahva seas. Kriis on näidanud väga selgelt, et inimesed tahavad aktiivsed olla. Miks ei näe me sarnast spordi- ja liikumisnälga tavarutiinis toimetades? Ühe põhjusena võib välja tuua praegu väga selgelt muutunud tööelu ja vaba aja tasakaalu. Inimesed viibivad rohkem kodus, paljude töögraafik on paindlikum ja võimaldab endale sobival ajal treenida või teisi meelepäraseid hobitegevusi teha. Kas meie murettekitava rahvatervise ja rasvunud täiskasvanute suure osakaalu taga on paigast ära töö ja vaba aja tasakaal?
Loomulikult ei räägi me siin sellest, et inimesed peaksid tulevikus sportimise nimel tööst loobuma või töökoormust kunstlikult vähendama, vaid võimalustest, kuidas eksisteerivat soovi olla aktiivne ka pärast kriisi möödumist realiseerida. See on koht, kus koos Sotsiaalministeeriumi ja ettevõtetega olukorrale otsa vaadata ja teha muudatusi selleks, et inimestel oleks suurem paindlikkus sportimiseks ka siis, kui oleme oma tavaelu ja töörutiini juurde naasnud. Need muudatused ei tule loomulikult päeva, kuu või aastaga – aga praegused faktid on väga kõnekad ja peaksid aitama otsustajate silmi avada.
Spordiorganisatsioonide olemus on muutumas
Väga paljud treenerid ja spordiklubid on juba demonstreerinud võimekust kolida oma teenused osaliselt e-kanalitesse üle ning tagada sellega ka kriisiajal endale osaline sissetulek. Loomulikult ei laiene kontaktivaba spordi võimalus kõigile spordialadele ja -teenustele ning füüsiliselt koos treenimine ei kao spordist täielikult mitte kunagi.
Siiski tuleb tõdeda, et ka spordivaldkond on muutumas. Ehk on valitsev kriis nii mõnelegi organisatsioonile indikatsiooniks, et oma tegevusi on võimalik teostada väiksemal pinnal ja vähemate püsikuludega. Selleks annab eelduse teenustepagasi üle vaatamine ning võimalusel vahendite suunamine ka virtuaalselt edastatavatele teenustele, mille kulusid saab kriisiaegadel efektiivsemalt juhtida.
Praegune olukord näitab selgelt, et püsima jäämise tagab valmisolek väga kiiresti muutuvate oludega kohaneda ning edasiarenemiseks tuleb tugevdada kõikide süsteemide nõrkusi. Ka Eesti Olümpiakomiteel on praegu võimalik kriisist õppida, et oma liikmetele ja Eesti spordivaldkonnale jätkuvalt toeks olla.
Kriisiolukord osutab selgelt kätte head ja vead ning selleks, et pikas perspektiivis Eesti spordile elujõulisus tagada ja õiges suunas edasi liikuda, peame üheskoos nende kitsaskohtadega tegelema ja toimivaid lahendusi otsima.
