Just seda küsis 61-aastaselt kahekordselt kümnevõistluse olümpiavõitjalt hiljuti Briti väljaanne The Guardian. Ja täpsemalt: miks pole ta kunagi treeninud ühtegi kaasmaalast? Eesti Päevaleht võttis seepeale pihtide vahele 20 aastat tagasi Sydneys olümpiavõitjaks kroonitud Erki Noole ja uuris omakorda, kuidas kaks kõva kivi suutsid ikkagi nii head jahu teha.

See lugu kinnitab väidet, et tippsportlased on tõesti tihtilugu väga keerulised isiksused ja nende egod on hiigelsuured. Empaatilistel paipoistel, keda peetakse tavaelus headeks ja toredateks inimesteks, on märksa keerulisem päris tippu jõuda. Muidugi on erandeid. See lugu räägib ka maksimalismist. Kui tahad püüda kuud ja tähti, siis sa ei tingi pakkujaga hinna üle, vaid teed, mis sulle öeldakse.

„Muidugi on ta iseloomuga inimene. Kas see iseloom kõigile meeldib, on iseküsimus,” tunnistas Nool sissejuhatuseks ja meenutas, kuidas koostöö algas. „Olin 1999. aasta talvel Tenerifel laagris ja sain aru, et kui kedagi maailma tippudest enda kõrvale ei leia, siis ma olümpiavõitjaks ei tule. Olin tolleks ajaks võitnud EM-i nii sees kui ka väljas, MM-il tulnud neljandaks, sise-MM-il hõbedale. Enam-vähem mingil määra oli sportlik kogemus olemas, võib isegi öelda, et peaaegu nagu tippsportlane! Muidugi tekkis mul koostöö jooksul sisemisi dilemmasid, aga otsustasin, et kui olen ta juba appi palganud, siis on mõistlik plaane järgida, muidu pole asjal mõtet. Tõsi, Eesti treeneri kutsekvalifikatsiooni tal polnud, aga ta on kahekordne olümpiavõitja, arvasin, et midagi peab ta ikka teadma! Seega kava oli ees ja muudkui panin. Palkasin ta ainult ühel eesmärgil – tulla olümpiavõitjaks.”