„Alustasin suvel tööd Araabia Ühendemiraatides, klubis, mille nimi on Al Ain,” meenutas Ioannis Kalmazidis. „See on teistsugune maailm. Head inimesed, mul olid seal mängijatega väga head suhted. Aga võrkpall ei olnud nende prioriteet. Elustandard on seal kõrge, kõik on rikkad. Võrkpall pole tähtis ja see oli minu jaoks keeruline. Nad ei olnud sajaprotsendiliselt professionaalid, käisid tööl, see oli probleem. Tuli neid motiveerida, aga raha ei olnud küsimus. Kuid tegime seal sammu edasi. Nad ütlesid, et varem pole neil kunagi nii palju mehi treeningul käinud. Võib-olla oligi meeskonnas 14-15 mängijat, kuid kohal oli 6-7-8. See aasta oli 14-15. Sain head tagasisidet, neile meeldis.”

Aga miks sealt lahkusid? „Seal tuleb võita,” tõdes Kalmazidis. „Organisatsioon on hea, raha olemas, aga vajaka on toormaterjalist – mängijatest. Välismängijaid oli meil ainult kaks, alguses üks. Kaotasime ühe mitte väga olulise karikasarja finaalis. Ja seejärel pea-pea-peamänedžer, keda ma kunagi ei kohanud, otsustas päevapealt, et mina, abitreener Brasiiliast ja kaks välismängijat lahkuvad. Mängijad palusid meie eest, kuid neid ei huvitanud. Paar päeva hiljem toodi uued leegionärid ning nädal hiljem löödi nemadki minema! Minu jaoks ei ole tõsiseltvõetav, kui otsustatakse üksnes võidu või kaotuse põhjal. Võiks vaadata ka seda, kas sa teed head tööd. Võidu ja kaotuse otsustavad teinekord imeväikesed detailid. Aga neil on raha ja siis mõtlevadki, et võivad teha kõike.”

Al Ain tõi oktoobris uueks juhendajaks Montenegro treeneri Veselin Vesko. Al Aini aseesimees Abdullah Al Darmaki kommenteeris otsust pressiteate vahendusel nii: „Kaotasime kahel turniiril, mis ei ole nii suure klubi nagu Al Aini jaoks vastuvõetav.”

Loe ka Eesti Päevalehe täispikka intervjuud Ioannis Kalmazidisega: