“Üks mu suuremaid kultuurišokke oli soetud Californiast pärit võistkonnakaaslasega,” meenutas Liis Kullerkann muigega. “Ta elas meist üle koridori ja iga kord, kui ma tema tuppa astusin, olin šokis, kui segamini ta tuba oli. Tal olid näiteks poolikud toidupakid maas, lisaks ei vahetanud ta kunagi voodipesu. Esimese aasta lõpus pidin talle õpetama, kuidas koristada ja pesu pesta. Talle pidi selgitama, et pesuga ei käi nii, et kui pesukorv saab täis, siis viskad pealmised riided ära ja lased emal uued saata. Pidin talle isegi ütlema, et hambapasta tuubile käib kork peale ja hambaharja ei hoita maas.”

“Mul oli näiteks toakaaslane Lõuna-Aafrika Vabariigist, kes kasvas üles teenijatega,” lisas Kadi omalt poolt. “Ta ei osanud prügikotti kokku panna ja ära viia ning oligi minu ja ühe teise tüdruku n-ö väike hoolealune, keda me jõudumööda õpetasime. On üllatav, kui vähe oskavad osad inimesed enda eest hoolt kanda.”

Liis rääkis lustaka loo ka sellest, kuidas ta USA-sse õppima siirdudes kõigile ülikoolilinnakus vastu tulnud tuttavate küsimusele “How are you?” vastata tahtis, kuid peagi mõistis, et keegi ei ootagi sellele vastust.

Kuula kultuurišokiga seotud arutelu 40. minutist:
1x
00:00