Võrkpallile elav Mett siiras intervjuus: treeneri süda murdub iga kord, kui tema mängija ära läheb
Detsembrikuu viimastel päevadel võitis Võrumaalt pärit Marko Mett klubitasandil peatreenerina oma teise tiitli, tüürides TalTech/Tradehouse’i naiskonna nelja-aastase pausi järel Eesti karikavõitjaks.
Võiduka naiskonna mängijad, Eesti koondise kapten Julija Mõnnakmäe ja TalTechi kapten Mari Loorman teavad hästi, kui palju 36-aastane Tallinna Reaalkooli kehalise kasvatuse õpetaja ja klassijuhataja oma elust võrkpallile ohverdab.
“Ma näen, et ta hoolib väga-väga palju,” ütles Mõnnakmäe eelmise nädala “Kuldse geimi” saates Meti kohta. “See ongi oluline. Ta teeb seda kõike suure südamega. Ja sellised päevad, nagu tal on – iga treener ei teeks nii. Müts maha Marko ees. Ja olla sellise võistkonna juures… Ma arvan, et tal on päris raske jagada mänguaega naiskonnas, kus on nii palju võrdsel tasemel mängijaid. Eriti veel olukorras, kus kõik teevad seda oma vabast ajast tasuta. Sellist punti koos hoida ja koordineerida on väga raske.”
“Marko teeb ka väga palju analüütilist tööd,” lisas Loorman. “Ta teab kõiki Balti liiga mängijaid ja tunneb iga nende liigutust. Tal on meile alati kõik ette söödetud, et mida me peaksime võitude koju toomiseks tegema.”
Mett ise sõnas saates, et just õpetaja ja õpilase omavaheline läbisaamine on eduka koostöö aluseks. “Olen vanemaks saades aru saanud, et treeneri või pedagoogi töö seisneb paljuski selles, et sa kasvad oma õpilastega kokku. Sina õpid neid tundma ja nemad sind. Kui su õpilane ei austa sind ja te ei aktsepteeri üksteist, siis ei tule sealt midagi.”
Üle kümne aasta tagasi Eesti meistriliigas koos selliste meeste nagu Sander Steinbergi, Tamar Nassari ja Oliver Lüütsepaga Võru võrkpalliklubi ridades nii nurgaründaja kui ka liberona mänginud Meti sõnul on kõige keerulisemad hetked need, mil mõni pikaaegne hoolealune otsustab võrkpallimänguga hüvasti jätta või liigub sel teel edasi.
“Tegelikult murdub treeneri süda iga kord, kui tema mängija läheb ära. Klomp tuleb kurku. Ega selliseid endisi õpilasi pole ka väga palju, kes tulevad, panevad käe pihku ja ütlevad “tänud”. Siia saatesse sõites arutasime samamoodi, et kui treener läheb trenni, siis ta annab endast väga palju. Neil kõigil on reeglina suur süda sees. Ja nad ei tee seda raha pärast. Olen võrkpalli nimel elus palju ohverdanud, aga see ongi selline elustiil. Nagu öeldakse: treeneri töötasu on õpilaste säravad silmad,” lisas Eesti naiste koondise abitreenerina EM-finaalturniiril käinud Mett siiralt.
