Maailmameister Kaido Leesmann: ma ei saa veel sportimist lõpetada, ma pole kalamees
Leesmann, kes on 37 aastat erinevatel spordialadel rahvusvahelisel tasemel tippsporti teinud, võttis seda aastat kui viimast. „Viimasel aastal sa ju tahad ennast kuidagi eriliselt kokku võtta, et see on nagu viimane võimalus. Siis sa pingutad, unistad ja mõtledki, et kui ma nüüd seda ära ei tee, millal siis veel. Mul oli selle aasta alguses kindel eesmärk, et ma tahan midagi saavutada, mingi kindla tulemusega ja ma panin enda jaoks sihi, et kui see realiseerub aasta lõpuks, siis ma olen üks õnnelik mees,” räägib mees, kes hoolitseb ka Eesti Jõutõsteliidu presidendina juba aastaid selle eest, et jõutõstjatel oleks võistlusi välis- ja kodumaal.
Aasta lõpp on käes. Saate öelda, et olete õnnelik mees?
Ma olen õnnelik mees. Ma sain tegelikult juba maikuus kätte selle asja, mida ma tahtsin ja mida ma kõva häälega välja ütlesin.
Tegite mais Tokyos varustusega lamades surumise MM-il maailmarekordi ja võitsite kulla. Milline oli võistluse eelperiood, võistlus ise ja kuidas te tähistasite seda?
Ma valmistusin väga tähtsaks sündmuseks täie pühendumisega. Kogu see võistlus iseenesest, mis toimus Eesti aja järgi kell 3 öösel, on ju tegelikult natuke teistsugune. Sa pead end öösel kell 12 või 1 üles ajama meie aja järgi, siis olema valmis kell 3 lavale minema. See mängis kõik natuke ümber, aga õnneks olin ma seal ka natuke varem kohal, sain keskenduda ja kohaneda. Võistlus läks hästi, kogu meie taktika toimis. Me ei lähe lihtsalt eufooriaga peale, et tahame maailmameistritiitlit või maailmarekordit. Me oleme viimase katseni keskendunud. Me hoiame seda võistlust kontrolli all, et keegi konkurentidest viimase katsega ei üllataks ja me ei peaks jälle aasta aega ootama ja mõtlema, et miks me seekord nii tegime. Maailmarekord oli lihtsalt kirss tordil, selle üle on mul ääretult heameel. Pärast seda olin seal koos pojaga. Meil ei toimunud seal midagi suurt. Läksime Fuji mäge vaatama, ronisime mäkke ja see oli meie õhtu. Muidugi istusime õhtul ka veel restoranis, pidasime tuleviku- ja olevikuplaane. Ma ütleks, et see oli üks meeldejäävaim õhtu minu elus.
Märtsis võitsite varustusega lamades surumise Eesti meistrivõistlustel lisaks oma kaalule absoluutkategooria kulla. Kui oluline võit see teie jaoks oli?
Ma ütlen ausalt, et ma olen võitnud neid võistlusi aastast 2001, aga see aasta oli minu jaoks ääretult eriline, sest ma sain jaanuaris 50. Võita 50-aastaselt absoluutne meistritiitel, kui meie absoluutne koefitsient on see aasta pööratud pea peale, kus on raskekaalul väga raske midagi saavutada - olen ääretud õnnelik, et see eesmärk ja unistus realiseerus. See ei olnud mingisugune hüper-super tulemus, aga antud hetkel ja kohas asi toimis kõik.
Juulis saite Rumeenias kolmevõistluse EM-il kuldmedali ja surusite maailmarekordi.
Rumeenias oli huvitav võistlus, mis toimus südasuvel ja väga suure palavusega. See võistlus oleks tähendanud võib-olla hooaja suurimat ebaõnnestumist. Seal tekkis mul nimelt seis, et ma alustasin kohe maailmarekordiga kolmevõistluse sees ja tekkisid erimeelsused kohtunikuga. Kohtunikul on muidugi alati õigus ja ta asus keset katset korrigeerima minu asendit, mis lõi mind rivist välja.
Käeasendit?
Just nimelt, mida ta seaduse järgi poleks tegelikult tohtinud teha, aga kuna ta seda tegi, siis sportlane peab ikka jääma tugevaks, peab suutma sellistes tingimustes ära teha ja mina esimest ega teist katset ära teha ei suutnud. Ma tajusin, et ma olen natuke rivist väljas selle kõige pärast. Ma olen väga tänulik, et mu poeg Jürgen mind sellel võistlusel palju toetas. Eesti võistkond toetas mind väga palju ja me saime selle kolmandal katsel tehtud. Olime järgmisel päeval Dracula lossis ja mõlemad pojaga konstanteerisime, et oleks ääretult nõme olla siin nulliga. Palju parem on olla selle maailmarekordiga. See oli piiri peal võistlus ja ma olen ääretult õnnelik, et see õnnestus.
Kuidas üle saada sellisel segamishetkel?
Ma kõigepealt eraldan end ära kõikidest inimestest, kes proovivad tulla midagi rääkima kahe katse vahel, sest sa pead ise leidma selle sisemise rahu. Sina lähed seda tegema. Kerge on hakata seda energiat kuskile väljapoole andma. Sul on vaja seda energiat koguda. Teine kõige suurem ja tähtsam asi selle asja juures on hoida negatiivsus endast eemale. Ära mõtle, et mis siis, kui ei tule, mida inimesed mõtlevad, mida sinust kirjutatakse, mida sulle pärast öeldakse, siis ma olen häbi täis, keegi ei tule lennujaama vastu. Ära mõtle neid mõtteid. Aja see kõik eemale, neid pole olemas! Ära mõtle selle kohtuniku peale, et ehk ta tahab meelega sulle käru keerata. Lihtsalt aja see kõik endast eemale ja mine tee see ära! See on see, mida mina mõtlen. Ma kütan ennast heal moel üles.
Kas teil on ka abivahendeid, näiteks muusika?
Kindlasti mitte.
Ainult rahu.
Selline sisemine rahu, et ma tean, et ma olen selleks suuteline. Selle järgi on ka raskus valitud. Mul on alati õnneks ümber sellised inimesed, kes aitavad mul natuke eralduda, et mul ei oleks seal mitte mingisugust diskussiooni või debatti kellegagi. See ongi see aeg, kus sa pead selle leidma. Väga palju aitas kaasa minu poeg, kes rääkis mulle neid samu asju, kui ma läksin katsele. „Jäta kõik kõrvale, oled ainult sina ja kang“. Sai kolmandal katsel tehtud. Ma ei ütle, et see oli mingisugune ilus katse või üks parimaid, aga sellises olukorras teha selline asi ära, sellest saad võib-olla alles pool aastat hiljem aru, kui suur asi see oli.
Oktoobris võitsite Soomes varustusega lamades surumise EM-il kaks kulda: oma kaalus ja absoluutkaalus. Taas maailmarekordiga.
Tampere mul oli arvatavasti üks elu parimaid vorme. Esimese katsega tulin Euroopa meistriks, teise katsega tegin maailmarekordi, kolmanda katsega läksin maailmarekordit suurendama. See lendaski mul seal üles; tõusen pingilt püsti, mõtlen, et näed, tehtud. Käed püsti. Siis vaatasin, et kohtunikud panid mulle järjest punast. Küsisin, et mis valesti läks. Põhjuseks oli see, et kand tõusis. Nagu 100 meetri jooksus on stardis jalg natuke joone peal ja siis seda ei loeta. Kord on kord, kõik oli õige, kand ei oleks tohtinud tõusta, aga kuna ma tundsin, et see on nii kerge, siis see jäi sellest hooajast arvatavasti kõige rohkem kripeldama.
Kas nüüd tuleb karjääri lõpetamine?
Ma olen viimased 20 aastat avastanud ennast mingist huvitavast olukorrast. Kui ma valmistun mingiks tsükliks ja mõtlen, et see on viimane aasta, teeme selle ära, võtame kõik ära, nüüd ma olen selle saanud, aga ma tahan veel. Ma arvan, et see on igasse sportlasesse sisse kodeeritud, et isegi, kui sa lõpetad oma aktiivse sportliku karjääri, siis on sul ikka vaja mingisugust füüsilist väljundit. Sa ei saa lihtsalt olla ja mõelda, et hakkan nüüd kalal käima. Ma ei ole kalamees! See ei tee minust seda, kes ma olen, ma usun, et sport on minu DNA ja see on minusse sisse kodeeritud.
Sportlase DNA on seega sisse kirjutatud - tegelete spordiga edasi?
Ma arvan küll. Me võime rääkida, mis tasemel ja kuidas seda teha, aga ma olen täiesti kindel, et see on midagi, millest ma lahti ei laseks.
Räägime unistamisest ja eesmärkidest. Kuidas oma eesmärgid vormistada, läbi mõelda ja kuidas valitud teele jääda?
Sportlaselt, kes ei unista, ma küsiksin, miks ta seal trennis üldse käib. Kui ta vastab sellele, et ta tahab kaks kilo kaotada, siis on see hea vastus, aga ma ei loe seda unistuse alla, see on minu jaoks lihtsal üks liigutamise viise, üks aja surnuks löömise viise. Kui sportlane julgeb välja öelda seda, et ta tahab saada maailmameistriks, siis loomulikult see tekitav kõrvalt vaatajates suuri kõrvu, et mis mõttes ta tahab saada maailmameistriks, „jah, ma tahan saada maailmameistriks“. Siis tuleb ka arvestada sellega, et kõikide pilgud on tema poole pööratud, mida sa oled valmis tegema selle nimel, et saada maailmameistriks? Ma usun, et siit hakkab see töö pihta. Ei saa olla nii, et mul on siin lihtsalt üks selline tuim unistus. Kuidas sa selle unistuseni jõuad? Milline on sinu strateegia? Olgem ausad, kas sul on üldse potentsiaali selleks või sa lihtsalt fantaseerid? Need asjad tuleb alguses läbi käia. Väga oluline on see, et inimese elus oleks keegi mentor, kellega ta saab rääkida nendest asjadest, kes julgeb talle anda mingi adekvaatse tagasiside. Näiteks mul on unistus, et ma tahan ühel päeval suruda 400kg, 50-aastane mees nagu ma täna olen, siis kui see mentor ütleb, et sa tuleksid maa peale tagasi, selleks on kaks võimalus, kas sa sööd ennast 200kiloseks ja paned kõik ühele kaardile, aga sellises tempos nagu sa lähed, sa ei suuda seda. Vahest tuleb ka seda välja öelda. Üks suur asi, mida ma muutsin, see aasta, ma pidasin aru inimestega, kellele ma andsin autoriteedi.
Ise andsite autoriteedi teid suunata?
Ma andsin autoriteedi, et inimesed ütleks, mida arvavad, kuidas näevad mind kõrval ja ma kuulasin.
Kogu oma elukogemuste juures ikka päriselt kuulasite?
Ma päriselt kuulasin. Sellepärast, et ma usun sellesse, et ka 50-aastane spordis olev mees peab kuulama, mitte arvama, et ta teab kõike. Ma usun, et see on üks suur võti ja ma usun, et miks mul see aasta ka nii palju õnnestus. Ma tänan väga neid inimesi, kellega ma sain rääkida.
Te olete korduvalt rõhutanud, et seal poodiumil olgu siis esimesel, teisel või kolmandal kohal, näiteks teie alal, see võit ei kuulu ainult sellele inimesele. See võit kuulub perele, treeneritele, treeningkaaslastele, toetajatele, kes oma energia aplausi või ergutamissegi panevad. Kas te jääte selle juurde, et kui me võidame, siis see võit ei kuulu ainult meile?
Täiesti kindlasti. Juba ainuüksi sellepärast, et ma võin ju öelda, et ma olen Michael Jordan, mul on sellised anded, et ma võin panna vabaviske joonelt tanki, ma olengi selline vend. Kuid kui ma sünnin kuskil Aafrika džunglis, sa ei pane mitte mingisugust tanki. Sa lähed tööle ja teed tööd. Loeb kogu see keskkond, need inimesed, kes sinusse tunde panustavad, nemad kujundavad sinust selle, kes sa lõpuks oled. Sama on ka meie spordi juures, üldse spordi juures, taustajõud on ääretult oluline. Kui saalist tuleb sinu juurde üks 70-aastane mees ja ütleb, et ta hoidis sulle pöialt. See ju soendab tohutult südant, et keegi mõtles sinu peale laupäeval ja hoidis pöialt. Need ongi need hetked, mil sa mõtled, et…
See kõik on seda väärt.
Absoluutselt.
Meie ühiskonnas ei ole kiitmise ja tunnustamise kultuur väga arenenud, sama on justkui ka tänamisega. Kui oluline on teie kui sportlase, liidu juhi ja treeneri jaoks see osa, kus öeldakse aitäh, võetakse kokku, tehakse lugupidamiskummardus?
Ma usun, et see on ääretult tähtis, ükskõik, kas ma räägin seda siis alaliidujuhi, ürituste korraldaja, sportlase või treeneri seisukoha pealt. Kui seda tehakse, seda on ju ääretult meeldiv saada, me vaatame nende inimeste poole täiesti teismoodi, kes oskavad tänada. Me mõtleme, et oi kui tore lastetuba neil on, neid on keegi kasvatanud ja koolitanud selleks. Kindlasti me ka kõik märkame, kui seda ei tehta. Igal üritusel võib juhtuda, et 10 asja õnnestub, aga 1 ei õnnestunud ja kui teatud inimene leiab selle ühe asja üles, mis ei õnnestunud, loomulikult see teeb haiget. Kuid seda rohkem ma usun, et me peaksime õpetama seda tänukultuuri, sest keegi meist ei oleks see, kes me oleme, kui meid ei oleks aidatud, meid ei oleks toetatud, meid ei oleks tähele pandud.
Keda teie aasta lõpul tänate?
Kõigepealt ma tahan tänada oma spordiklubi, sest ma veedan seal aega, ma teen seal väga palju asju ja kui mul poleks seda spordiklubi, mis on mulle mu tulemuste jaoks ääretult oluline, siis mul ei oleks kedagi tänada. Täna mul on see ja väga paljud sportlased võtavad iseenesest mõista, et see on olemas. Ma väga tänan, et on olemas selline spordiklubi nagu Reval-Sport, kus ma saan teha trenni. Ma tänan väga oma tiimikaaslaseid, kes südamest elavad mulle kaasa, kes kirjutavad, kes soovitavad mulle häid mõtteid ja kõike muud, kes aitavad mind trennides, kes taluvad minu kiiksusid. Meil on ju kõigil mingid omad eripärad. Ma tänan kindlasti oma perekonda, lähedasi ja sõpru, kes lihtsalt aegajalt helistavad, küsivad. See sama seltskond, kellest ma eelnevat rääkisin, ütlevad, et hoidsid mulle laupäeval pöialt ja küsivad, kuidas mul siis läks. Ma tänan ka neid inimesi, kes vahest tulevad tänaval vastu ja lihtsalt ütlevad, et nad poleks kunagi uskunud, et kabetajast võib saada jõutõstja. Ma ütlengi, et ega ma poleks ka vist uskunud, aga nii läks. Neid inimesi ja seltskondi on ääretult palju. Ma tänan väga oma alaliitu, kus on selline tugev meeskond, kellega me saame teha koos asju. Kui sinu seljatagune on kuskil kaitstud, siis see annab sulle kuskil mujal enesekindluse.
Mis oli selle aasta parim hetk?
Ma arvan, et ikkagi kui olin maailmameistri tiitli ajal kõige kõrgemal astmel, lauldes Eesti hümni ja mõtledki, et kui sulle oleks seda pool aastat tagasi pakutud, siis oleks kindlasti vastu võtnud, õnnelik olnud. Kui keegi oleks seda kümme aastat tagasi rääkinud, siis poleks uskunudki, et see võimalik on. Täna on see päev käes, see on realiseerunud ja see on võimas tunne.
