INTERVJUU | Aivar Pohlak jalgpallurite karjääri planeerimisest, Erik Sorgast ja leedulaste hoiatavast näitest
Kuna ajaleht pole kummist ja kõik Pohlakuga intervjuust välja koorunud mõtted paberile ei mahtunud, avaldame selle Delfis täismahus.
Miks Sorga talent just sel aastal Premium liigas sääraselt avanes, et talle eile Estonia kontserdilaval aasta noormängija tiitel üle anti ja millisena näeb tema lähitulevikku Norbert Hurt, loe pikemalt siit!
Aivar Pohlak, kirjelda palun, millisel moel jalgpalliliit mängijate karjääri planeerimisega tegeleb, kui keegi on otsustatud nö oma tiiva alla võtta?
Jalgpalliliit enda tiiva alla kedagi ei võta, küll aga oleme koolitanud mängijaid ja klubisid, et klubid peavad suutma võtta vastutust mängijate karjääri planeerimise osas ja et mängijad peaksid selle nurga alt klubisid usaldama. Ideaalis võiks protsess alata umbes mängija U17 Eliitliiga vanusesse jõudmisel, mil peaksid algama karjääri planeerimisele orienteeritud arenguvestlused, kuigi on selge, et usalduse tekkimine mängija ja klubi vahel on oluliselt pikem protsess ja algab palju varem. Selliste vestluste käigus peaks klubi kirjeldama ära ja argumenteerima, kuidas ta mängija edasist karjääri näeb, kusjuures selle kirjelduse kaks kõige olulisemat komponenti on mõistagi ausus ja kompetentsus.
Selge rahvusvahelise perspektiiviga mängijate puhul peaks püüdma ka prognoosida, millal ja kuhu suunas võiks mängija esimese sammu Eestist välja teha, kusjuures oluline on, et see samm ei tuleks liiga vara ja parem mitte ka liiga hilja. See "liiga vara" on väga oluline märksõna, sest sageli soovivad mängijad minna ükskõik kuhu, peaasi, et Eestist võimalikult kiiresti minema saaks, toeks naiivne lootus, et igal pool välismaal toimivad mingid imelised arendavad eeldused. Tegelikult ootab mängijat välismaal pigem ees mittetoetav keskkond, kus ta muutub üheks paljudest. Meie valiku väiksuse juures peame tähtsaks, et toetaksime oma talente ja looksime neile Eestis parima arengukeskkonna ning valmistaksime nad ette Eestist lahkuma siis, kui mängijad saavad siit minna otse uue klubi esindusmeeskonda rolli, millesse nad on valitud. Mõistagi on ka erandeid, kelle varane lahkumine Eestist on vajalik. Näiteks tooksin Aleksandr Šapovalovi oma spetsiifilise mängija- ja isiksusetüübi tõttu ning Oliver Jürgensi tema vanemate ambitsioonide tõttu. Kahtlemata on sellistel juhtudel eriti oluline, et mängija läheks hoolsalt valitud keskkonda. Klubi ja mängijate vaheline tihe suhtlemine on vajalik ka põhjusel, et ilma selleta võivad mängijad sattuda kõrvaliste ebakompetentsete või isiklike huvidega inimeste mõju alla. N-n agendiamet oma näiliselt kerge rahateenimisvõimalusega ahvatleb ju paljusid, kusjuures sageli ei anna nad endale aru, millisesse ohtu mängijad sellega panevad.
Üldjuhul võiks koostöö jätkuda ka mängija välismaale siirdumise järel, näiteks eespool toodud Aleksandr Shapovalovi näite puhul teevad hoolimata mängija Saksamaale siirdumisest tema tuleviku osas nii FC Flora kui ka mängija eelmine klubi TJK Legion koostööd omavahel ja mängija jalgpallitreenerist isaga.
Lisan, et peljata ei tohi ka Eestisse tagasi tulekut ja seetõttu on välismaale mineku järel sideme säilimine koduklubiga samuti tähtis.
Kui hinnas on Euroopa jalgpalliturul Eesti liiga suurim väravalööja? On mõni pakkumine Sorga kohta tulnud just tänu sellele tiitlile?
Jah, Sorga on tõmmanud tähelepanu nii oma nooruse, löödud väravate kui ka mängijakvaliteedi tõttu, sest tänapäeva infomaailmas ei jälgita enam mitte pelgalt statistikat, vaid klubide jaoks on hõlpsasti kättesaadav ka mängija olemus. Eelkõige on tänu sellele tiitlile tulnud muidugi hulk õnnekütte, aga Sorgal on FC Flora ja tema kasvatajaklubi TJK Legioni näol ümber professionaalsed nõustajad ja nii on protsess püsinud kontrolli all. Kõige hullem on, kui igasugused agendihakatised hakkavad mängijat pakkuma ükskõik, kuhu juhtub, sest sellisel juhul kaob mängija tõsiseltvõetavus ilma, et ta sellest ise arugi saaks. Ideaalne ongi olukord, kus mängija vastu suudetakse teha nõudlus, mitte teda ei pakuta või vähemalt peavad pakkumised olema väga täpselt suunatud ja läbi mõeldud. Viis aastat tagasi õnnestus FC Floral Karol Metsaga päris hästi selline olukord välja mängida. Sorga puhul on mulle teadaolevalt ka sellist parimal moel tekkinud huvi.
Milline oleks kõige loogilisem ja õigem samm praegu Sorga jaoks? Laias laastus, kui paljude valikute ees ta hetkel on?
Üldjuhul on sellisesse staatusesse jõudnud mängija jaoks kolm võimalust: esiteks ja kõige parem selline, kus majanduslik ja sportlik sisu on tasakaalus ehk siis mängija läheb tema jaoks sportlikult parimasse keskkonda ja nii tema ise kui ka klubi saavad ülemineku eest mõistlikult tasustatud; teiseks olukord, mis kaldu sportliku poole kasuks ehk siis mängija läheb sportlikult parimasse keskkonda, aga majanduslikult ei paku selline üleminek mängija ega klubi jaoks garantiisid; kolmandaks olukord, mis kaldu majandusliku poole kasuks ehk siis üleminek, mis pakub nii mängijale kui tema koduklubile majanduslikku garantiid, ent on sportliku arengu nurga alt keskpärane või halb. Kusjuures loomulikult on selle esimese tasakaalustatud variandini jõudmine kõige keerulisem. Samas on valiku koht ka veel selles, et kas teha kõnealune samm kohe või jätkata Eestis.
Ma siin detailidesse rohkem ei läheks. Püüan lihtsalt näidata, kui keeruline see kõik on ja milliste valikute ees mängija seisab. Sorga kohta ütleksin veel, et mõlemas äärmises variandis on täna konkreetsed pakkumised olemas, aga ideaalset lahendust esialgu veel ei ole, kuigi arusaadavalt püütakse sinna jõuda. Igaks juhuks lisan, et näiteks pooleaastane laenuleping ideaalses sportlikus keskkonnas võib halva õnne korral tähendada suure osa senise töö nurjumist ja tagasilangemist halvemale lähtepositsioonile ja ideaalis peaks ka järgmine samm parimasse või vähemalt heasse keskkonda olema ka majanduslikult selliselt läbi viidud, et uuel klubil tekiks motivatsioon mängija arendamisesse panustada.
Ütlen siinkohal välja ka lause, mis ilmselt paljudele ei meeldi: jalgpallilisi keskkondi, kuhu Eesti mõistes andeka noormängija pimesi usaldada võib, on maailmas tavavaataja jaoks ehmatavalt vähe ja Eesti jaoks on see meie väikest rahvaarvu arvestades kriitiline asjaolu.
2014. aasta detsembris käisid ajakirjanikega kohtumisel välja ambitsioonika plaani: "Lähiaastatel peaks Eesti koondis koosnema kahest-kolmest Euroopa tippliiga mängijast, seitse-kaheksa meest tulema Euroopa keskmikliigadest ja lõplikult ära kaduma koduklubita koondislased." Hinda palun toona käima lükatud projektide edukust püstitatud eesmärkide suhtes. Kas mõni noormängija on suudetud juba sellest agentide nõiaringi sattumisest päästa ja tulevik paistab selline, nagu sa kirjeldasid?
Koduklubita koondislasi täna sisuliselt pole ja ka üldine olukord on parem, kui varem. Samas on näiteks noormängijate Itaalia-suunaline liikumine murettekitav, sest see, mis sobib enam kui 60-miljonilise kuumaverelise ja kirgliku itaallase jaoks, ei sobi juba elementaarse loogika järele 1,2-miljonilisele põhjamaa rahvale. Leedukad räägivad, et mingil perioodil selekteeriti sellisel moel välja ja viidi Itaaliasse pea kõik nende ühe põlvkonna parimad noormängijad, kellest kõik hiljem ripakile jäid ja peale seda jalgpallist loobusid. Eesti Jalgpalli Liidu solidaarsusmehhanismid võimaldavad rohkemal arvul klubidel saada mängijatega suheldes tugevam positsioon ja vältida sellisel moel noormängijate sattumist õnneküttide mõju alla. Rõhutan, et tegemist on äärmiselt keerulise teemaga, kus põrkuvad paljud üldised ja egoistlikud huvid ja kus kuristik näilise ja tegeliku kompetentsi vahel on üüratu.
