Treeneri värvikad meenutused: Allar Levandi saatuslik viga, Kristina Šmiguni müstiline pääsemine katastroofist ja Mati Alaveri peitusemäng dopinguküttidega

Kahevõistleja, suusahüppaja ja treener Tiit Tamm (67) käis sporditeed väga põneval ajal ega hoia oma tagasivaates ka värvikamaid seiku vaka all.

Kõik algas suure pauguga. Nagu teisedki ümberkaudsed poisikesed traavis ka Tiit Tamm hirmsa kärgatuse peale tuhatnelja kohale, kui Mustamäe vana puust hüppetorn 1961. aastal õhku lasti. Samasse kohta ehitati uus torn. Uudishimust kohale tulnud üheksa-aastane Tamm andiski talispordi ühele kõige vaatemängulisemale ja hulljulgemale alale kohe sõrme ning möllis end suusahüpete ja kahevõistluse treeningutele. Nii kõik algas.

Aastatel 1989–1998 oli Tamm juba Eesti kahevõistluskoondise vanemtreener, tema õpetussõnu on kuulanud teiste hulgas Allar Levandi, Ago Markvardt, Peter Heli, Toomas Tiru, Magnar Freimuth, Ilmar Aluvee, Tambet Pikkor, Jens Salumäe, Kaarel Nurmsalu ja vennad Pihod.

Nüüd elab ta Antsla vallas Roosiku külas, kus on Rehepapi talus rajanud lastele toredad suusamäed ja pakub neile algõpet. „Praegu ootan lund nagu kõik teisedki, tõstukid ja värgid on juba valmis,” lausub mõned aastad tagasi väga raskest haigusest jagu saanud Tamm ja vestab Eesti Päevalehe palvel möödunud aegadest põnevaid lugusid.

Kuidas kukuti ja püsti tõusti

Uno Kajaku ja Enn Uhkai käe all alustanud ning hiljem Raimond Mürgi toel harjutanud Tamm oli juba noorena väga lootustandev sportlane. Kahevõistluses tuli ta liidu noortemeistriks (1968), juunioride MM-il sai 10. (1970), 15. (1971) ja 6. koha (1972) ning suusahüpetes oli 11. (1970). Liidu täiskasvanute tšempionaadil võitis 1975. aastal individuaalse hõbeda ja meeskondliku kulla. Ala on ohtlik, mõistagi tuli ette ka raskeid kukkumisi, kuid Tamm ei lasknud end heidutada.

„1972 olin väga heas vormis, oli reaalne võimalus pista rinda Ulrich Wehlinguga (Tamme sakslasest eakaaslane, kahevõistluse olümpiavõitja 1972, 1976 ja 1980 – M. R.). Ent päev enne võistlust treeningul hüppasin hästi kaugele, kuid kukkusin ja viidi haiglasse. Tehti mingid süstid, sain siiski võistelda ja olin lõpuks ühe käega suusatades juunioride MM-il kuues. Olümpiale mind ei võetud, peeti liiga nooreks. 1973 Faluni MM-iks valmistudes kukkusin põlve puruks. Öeldi, et aasta aega ei saa midagi teha. Läksin siiski liidu koondise laagrisse Käärikule, jalg pandi barokambrisse ja tehti anaboolse steroidi süst. Läks kuu aega mööda ja hüppasin uuesti. Üks kõvemaid laboreid oligi just Käärikul.”

Vahemärkus: anaboolsed steroidid lisati keelatud ainete nimekirja 1976.

Korra on Tamm teinud õhus ka sellise hirmsa uperpalli, et pärast äratõuget oli kokkupuude maaga 65 meetri kaugusel ja esimeseks puutekohaks pea... „Kaelaluumurd,” resümeerib Tamm kiretult tagajärje. „Mitte päris puruks, kuid tekkis kokkusurutusmurd. Kaks nädalat rippusin kaldlaua peal, siis õppisin uuesti käima, siis pandi kips kaela. Tegin toona vahepeal mingeid eksameid. Kui kips ära võeti, olid Otepääl järgmisel päeval võistlused ja võitsin need.”

Kuidas Vene ajal keemiat sisse söödeti

„Nüüd võin sellest rääkida: mulle on enda teadmata efedriini sisse söödetud. Olid jälle katsevõistlused Gruusias Bakurianis. Jõin alati veerand tundi enne distantsi pool klaasi kuuma teed. Nii nüüdki. Seda, et sinna oli efedriini sisse pandud, ma ei teadnud. Sõitsin ennast täiesti segaseks. Pärast finišit olin teises maailmas, alles mitu tundi hiljem Thbilisi lennujaamas hakkasin uuesti jagama. Sellest, mis vahepeal toimus, ei teadnud ma midagi. Sain muidugi ise aru, mis minuga tehti! Muidu tekib surnud punkt, kõrgmäestikus veel eriti, sa lihtsalt ei jõua... Aga siis seda ei teki, võid ennast surnuks sõitagi.”

Hiljem treenerina teie libedale teele ei läinud? „Ei ole kunagi, mitte midagi, ainuke asi on allikavesi,” kinnitab Tamm ja kiidab tükk aega selle „dopingu” häid ja ravivaid omadusi.

Ega liidu koondises sportlased täpselt teadnudki, milliseid medikamente tarvitasid ja kas need on lihtsalt vitamiinid või midagi äkilisemat. „Liidu koondise laagris Käärikul oli hommikul ärgates sul pool klaasitäit tablette tumbotška peal, see oli hommikune norm. Sõid selle ära, järgmine hommik olid jälle tabletid seal ja oligi kõik.”

Palju oli pimesi käsikaudu kobamist ja päris inimkatseid. „Liidu koondises oli kaheksa meest, teati ette, kes neist lähevad olümpiale, nende peal ei katsetatud midagi. Pandi õigel ajal see asi sisse ja läksid olümpiale. Aga ülejäänud... Mõni neist jäi ellu, paljud, kellega koos võistlesid ja kellega katsetati, surid maha. Kui alguses hakati tegelema verevahetamisega, siis seda esiti ei osatud teha, ei olnud verevedeldajat ja veri läks paksuks.”

Kuidas spordiisu lõpuks otsa sai

Tamme enda sporditee lõpust rääkides jõuame taas ebameeldivate teemadeni. „Mina olin igasuguse süstimise põhimõtteline vastane. 1979 olin juba ka treener, aga n-ö hüppav treener. Võimeline teistega koos endiselt võistlema. Olin Fjodor Koltšini treener, valmistusime ise olümpiaks. Suvel võitsime ära, olime venelastest kõvasti üle ja mõtlesime, et pääseme mõlemad olümpiale. Aga siis detsembris, kui elasime Siberis Tomskis hotellis, võttis Koltšini ema poisid oma tuppa ja hakkas süstima. Minu jaoks oli see lõpp. Sain aru, et see pole normaalne asi, ja lõpetasin ära. Pakkisin asjad, sõitsin sealt koju ja lõpetasingi oma sportliku karjääri.”

Kuidas Mati Alaver dopingukütte pelgas

Suusatreener Mati Alaver mõisteti hiljuti kohtus süüdi õpilaste dopingu kasutamisele kallutamises, kuid ise ta seda pattu omaks võtnud ei ole. Kriminaaluurimine puudutas üksnes aastaid 2016–2019, palju kahtlusi on ka varasema aja kohta. Välja on tulnud juba palju huvitavaid killukesi. Kas Alaveri kaasaegsel Tammel on sellesse pooleliolevasse puslesse midagi lisada?

Esmalt meenuvad mõned seigad 1980-ndate teisest poolest, kui Alaver oli Eesti naiste koondise juhendaja. „Tean, et Murmanskis toimunud üleliidulistel noorsoomängudel kutsuti naised dopingukontrolli, aga nad ei läinud. Ta pani nad lennuki peale ja põgenes. Noh, vahele ei jäänud,” jutustab Tamm. „Me olime ise seal ja sellest tuli suur aplaava: kus nad on? Teine kord oli, kui Otepääl kontrolliti, siis viis ta naised metsa ära. Põgenes, ei tahtnud neid kätte anda.”

Järgmine episood meenub 1987. aastast, kui Alaver oli oletatavasti oma tembutamistega juba liidu kõrgete spordiametnike musta nimekirja sattunud. „Tema oli ju varem Kalevi liiga, mina olin Dünamos. Tean, et ta oli täielik Dünamo vastane. Siis ühel päeval meil oli Mustamäel Leberechti majas koosolek ja ta koputab äkki uksele: „Tere, kas ma võin teiega ühineda?” See on mul nii hästi silme ees. Astus Dünamo liikmeks, kuuldavasti järgmisel päeval ka komparteisse, et jamast ära pääseda. Hakkaski Dünamo all tööle. Ju oli sundseisus, noh, et KGB päästab ära.”

Veel üks killuke tollest hallist ajast: „Ega ta minuga eriti ei suhelnud, aga kord olime kõik koos Haanjas Seakülas laagris. Allar Levandi ja kogu see punt. Siis käis küll uudishimulikult uurimas, tahtis nagu sõbraks saada. Meie olime siis ikka maailma eesotsas, Levandi oli vist olnud MK-sarja kokkuvõttes teine (Levandi oli teine aastal 1990 – M. R.). Ja see inimene tahtis teada, et mis asja me sisse paneme. Ütlesin: tead, mis kõige parem doping on? (Tamm hakkab jutustades naeru pugistama – M. R.) Allikavesi ja hingerahu, kurat! Ta solvus nii kõvasti, et tükk aega ei rääkinud.”

Pärast 1992. aasta Albertville’i olümpiat hakkasid murdmaasuusatajad ning kahevõistlejad liikuma ja harjutama täiesti eraldi, kuidas Alaver edasi talitas, mida ja kellele andis, Tamm öelda ei oska.

Kuidas Tamm ja Šmigunid pääsesid Estonia katastroofist

‎28. september 1994, Estonia parvlaeva katastroof. „Pidime sõitma Austriasse laagrisse. Estonia oli meil sponsoriks, laevapiletid tasuta käes. Anatoli Šmigun oli mul hea sõber, kunagi tegime koos sporti, küsis kaasa. Ütlesin, et tule muidugi Kristinaga, buss on meil olemas ja laevapiletid tasuta. Laevale pidid tulema veel Ago Markvardt ja teised. Buss oli päeval remondis, läksin oma autoga enne Piritale suusaliitu raha järele, aga Kadrioru kohviku ees jäi auto seisma, läks põlema, eest lõi leek välja. Hüppasin välja, rahvas möllab, lõpuks kustus ära. Lükkasin auto tee äärde teadmisega, et sellega pole enam midagi teha. Ent suusaliidus olid rahaga mingid probleemid nagu tavaliselt. Oleksin selle raha ise leidnud ja võinud ikkagi sellele laevale minna. Läksin auto juurde tagasi, keerasin võtit ja... auto läkski käima! Ehk auto andis mulle märku, et ei tohi laevale minna. Otsustasingi, et vaatame rahulikult, kuidas selle rahaga on, ja lähme Ramsausse maad mööda. Kohale jõudes saime teada, mis Estoniaga juhtus.”

Kristina Šmigun-Vähi meenutas oma biograafias juhtunut nõnda: „Olin liiga noor tajumaks, millest saatus mind säästis. Kahevõistlejate treeneri Tiit Tamme emotsioonid peegeldasid reaalsust: ta vajus jalapealt kokku.”

Umbes säärane stsenaarium rullus lahti ka 1985. aastal, kui lennuõnnetuses hukkus Eesti üheks andekamaks lauatennisistiks peetud Alari Lindmäe. „Jäime lennujaama hiljaks, järjekorrad olid toona tohutud. Lauatennisistid seisid eespool ja kutsusid meid vahele. Ütlesin, et me ikka ei tule selle lennukiga.”

Lvovi vahemaandumisel tegi lennudispetšer saatusliku vea. Paljusid eestlasi vedanud lennuk põrkus maandumisel Nõukogude armee õhusõidukiga, mõlema õhulaeva kõik reisijad, kokku 94 inimest, hukkusid.

Kuidas Levandi olümpiakullata jäi

Eesti kahevõistluse praegune seis on selline, et Kristjan Ilves harjutab väga tugeva Norra koondisega, ent oma tiimi meil polegi. „Kui lähme kõrvalt abi otsima ja endal koondist pole, on ikka pahasti,” nendib Tamm nukralt. „Meil on kõik tingimused: hüppemäed ja rajad olemas. Peame jõudma nii kaugele, et teised tulevad meilt küsima, nagu kunagi norralased tulid: „Kuidas teie nii tugevad olete?” Üksinda metsas tehes ei tule midagi välja, kui neli-viis sportlast koos teevad, on teine asi. Eks ole omavahelisi hõõrumisi ja suhted pole päris nii nagu peaks. Tuleks rohkem kokku hoida ja koostööd teha. Ega minugi käest ole keegi küsinud, miks te omal ajal nii tugevad olite? Mitte keegi. Ja mida valesti tegid. Tean, mida tegin valesti, et me ei tulnud olümpiavõitjaks, aga keegi pole küsinud.”

Mida te siis valesti tegite? „Võtame näiteks Albertville’i olümpia. Vahetult enne seda olime Sankt Moritzis laagris, seal olid katsevõistlused. Olime siis paremad nendest prantslastest, kes olümpial võitsid (Fabrice Guy ja Sylvain Guillaume – M. R.). Jõudsime Albertville’i kohale, kõik oli okei, tegime tühjendustreeningu ja kõik oli nii, nagu pidi olema. Tuleme treeningult tagasi, ütlesin Allarile, kes oli 2,5 tundi suusatanud: „Allar, jäta need suusad siia, ma teen need sulle ise korda. Sina mine tuppa, vaata, et ei külmeta.” Tema oma kangusest: „Küll ma ise tean, mis teen.” Hakkas ise suuski tegema ja hommikul oli palavik. Võistles 38-kraadise palavikuga, ei suutnud suuskigi torni viia, aga oli lõpuks kuues. Talle ei olnud vastast siis, aga näe – üks moment ja oligi kõik.”

Kuidas meetreid juurde magada

„On olemas ka muid asju, polegi tablette vaja. Suusahüpetes saab kasutada autogeenset treeningut, mis annab teiste ees tohutu eelise. Paned ennast ise magama. Mulle õpetas seda treener Enn Uhkai, kui olin poisike. Lähen torni, panen suusad alla, panen end viie sekundiga magama, olen kümme sekundit ära, tulen tagasi ja lähen – hüppel on pikkust 5–10 meetrit rohkem! Kasutasin seda ka hüppevoorude vahel, vanasti oli ju tund-poolteist ootamist. Panin end magama ja olin ära sel ajal, kui teised üksteist marineerisid. Panen end siiani sedasi õhtul magama, kella pole vaja, ärkan ise. Lennukis samamoodi: istun maha ja 15 sekundi pärast magan, kui vaja, ärkan tunni pärast, kui vaja, siis viie.”