„Baruto. Rääkimata lood”: Kaido Höövelsoni ränk tee sumomaailma tippu

Müügile on jõudnud Kaido Höövelsoni raamat "Baruto. Rääkimata Lood." Delfi avaldab järgnevalt katkendeid Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri raamatust. Miks on raamatul niisugune pealkiri? Sest Kaido sõnul on seal palju lugusid, mida ta pole varem rääkinud.

2019. aasta 20. augustil lendas Kaido Höövelson Jaapanisse koos abikaasa Elena ja poja Taariga kohtuma vanade sõpradega ja külastama Tokyos paiku, mis tema sumokarjääris olulised olid. See on täiesti teistsugune reis kui üle 15 aasta tagasi sumotalli saabumise ajal.

Kaido ehk jaapanlastele Baruto on nüüd Jaapanis väga austatud ja tuntud. Inimesed tunnevad uhkust, kui saavad tema seltskonnas olla.

Esimene sumokangelase äratundmine leiab aset juba enne tema Tallinna-Helsingi lennukisse minekut, kui üks Jaapani abielupaar Barutole rõõmsalt tervitusi hõikab.

Kuna Helsingi-Tokyo lend väljub Vantaa lennujaama 50. väravast, on sinna mööda terminali pikk tee astuda. Kogu teekonna püsib see koolilapsega paar energiliselt tippides Eesti vägilase laia selja taga.

Suurem elevus puhkeb Helsingi-Tokyo liini hiigelsuure Airbus A350-900 pardal, kui Kaido koos naise ja lapsega salongi astub.”Baruto!” käib sosin läbi rahva ja paarkümmend jaapanlast aplodeerib. Kaido lehvitab ja tervitab fänne.

Tokyo Narita lennujaamas ruttab sumokuulsust kohe tervitama valges triiksärgis lennujaamatöötaja: “Baruto-san, jälle Jaapanis?”

Eestist kümme korda suurema rahvaarvuga Tokyo linnastus ja sada korda suurema rahvaarvuga Jaapanis mäletatakse hästi seda lihtsat Laekvere maapoissi, kellest sai tänu tohutule tahtejõule ja töövõimele selle sajandi üks kuulsamaid eestlasi maailmas.

--------------------

Laupäeval läheb Kaido Tokyo hiigelsuurele kalaturule, kuhu veetakse kokku Jaapanit ümbritsevate vete värskelt püütud rikkused. Turult leiab päris värskest toorest kalast sushi’t, austreid, kaheksajalgu, kümneid liike erineval moel valmistatud kalu ...

Kaido jõuab vaevalt oma lemmikut sushi’t osta, et seda kohapeal süüa, kui üks seltskond omavahel küsivalt sosistab: “Baruto?”. Ja veendunud, et ongi tema ise, paluvad lubada temaga koos pildistada. Neid soovijaid tuleb veel ja veel ja veel. Nooremaid ja vanemaid, mehi ja naisi. Sushi-müüja on oma leti ees toimuva melu üle nii uhke, et paneb Kaido jaoks kiiresti kokku kahest pappkastist lauakese ning asetab soliidsuse loomiseks ülemise kasti põhja peale puus plaadi, et sumosangar oma söögi ja joogi sinna peale saaks asetada. Lahkelt toob peremees sushi’t ja õlut juurde.

-----------------------

2005. aasta Tokyo turniir, esimene teises liigas ehk juryos, läks Barutol hästi. 15 matšist võitis ta 12 ja kaotas 3, kusjuures viimased 5 olid võidud. Kaido tegi endale kaotuste pärast etteheiteid, aga jäi lõpptulemusega rahule. Ta püstitas jälle ühe profisumo rekordi – nimelt sai temast kõigi aegade edukaim juryo liiga debütant. Eelmine debüüdirekord, 10 võitu, kuulus taas bulgaarlasele Kotooshole.

Pimesooleoperatsioon, vahelejäänud turniir ja langemine madalamasse liigasse

2005. aasta novembriturniiri esimese võistluspäeva hommikul hakkas Barutol väga paha ja ta tundis kõhus valusid. Ta läks haiglasse ja seal selgus, et valu põhjustab pimesool ning tuleb teha operatsioon. Kaido mäletab, et ta pandi kohe operatsioonilaua peale ja lõikus algas.

„See kõik juhtus võistluspäeva hommikul. Kui silmad lahti tegin, nägin telekast, et just oli minu matši aeg. Ah, kui valus see oli!”

Kaido esimene treener Riho Rannikmaa ootas samal ajal kodus arvutiekraani ees otseülekannet matšist. Ta nägi hämmastusega, et Baruto ei ilmunud areenile ja vastane kuulutati võitjaks. Rannikmaa helistas kohe Kaido emale Tiinale ja küsis, kus poeg on ja miks ta ei võistle. Ema ei teadnud midagi, mis Kaidoga võis juhtuda. Mõlemad aimasid, et midagi on tõesti halvasti ja hakkasid Kaidole helistama, aga tema telefon ei vastanud ...

Rannikmaa sai samal õhtul Jaapani meediast teada, mis Barutoga juhtus, ja helistas emale. Kuna Barutost oleks võinud saada kõige kiiremini kõrgliigasse tõusnud maadleja, jõudis uudis tema pimesoolelõikusest üpris kiiresti ajakirjandusse. Pimesooleoperatsioon jõudis ka Artur Talviku dokfilmi “Baruto – tõlkes kaduma läinud”, sest Talvik filmis just sel ajal Jaapanis.

„Umbes nädala olin haiglas ja järgmiseks turniiriks langesin juryost välja tagasi kolmandasse divisjoni makushitasse. Ma ei oleks osanud arvata, et operatsioon ja selle tagajärjed võivad olla minu jaoks hingeliselt nii rasked taluda. Jälle üks niisugune emotsionaalselt raske hetk, mis edasi saab ja kas ma saan hakkama.

Kõhulihased olid katki lõigatud. Prognoos oli, et treenida võin uuesti pooleteise kuu pärast ehk ohus oli ka järgmine turniir. Helistasin oma armsale Leenale. Tema ütles, et jätab kohe ülikooliasjad pooleli ja tuleb mulle toeks. Paari päeva pärast ta tuligi.”

Novembri lõpus ja detsembri esimesel poolel olid nad koos Tokyos. Leena küllasõidu ajaks olid Kaidol juba ostetud lennupiletid Eestisse, sest ta igatses koju, ning esimest korda pärast 2004. aasta veebruari sõitiski ta enne jõule Eestisse.

Kaido mäletab, et tema passi foto oli tehtud kusagil põhikooli lõpu ajal ja teda ei tahetud algul Eestisse lasta, sest vahe pildi-Kaido ja tegeliku Kaido vahel oli liiga suur. Kaido kohtus kodus olles oma endiste treeningkaaslastega, teiste kodukandi inimestega ja kultuuriminister Raivo Palmaruga ning käis telesaates „Kahvel”. Kodust saadud turvatunde ja täiendava motivatsiooniga oli hea Jaapanisse tagasi lennata ja vaikselt trenni tegema hakata, et järgmist turniiri mitte vahele jätta.

Sumomaailm elab põhimõtte järgi, et treener ei ütle vigastusest või haigusest taastuvale sportlasele, kas ta võib juba võistelda või mitte. Sumoklubis pole arsti, füsioterapeuti ega toitumisspetsialisti. Nende teemadega peab sumomaadleja ise tegelema ja oma tervise eest vastutab ainult tema ise. Kui jätad mitu turniiri vahele, langed edetabelis nii alla, et vaevarikas on üles tagasi pürgida. Kui lähed liiga vara võistlema, võid saada uue vigastuse ja paus venib veelgi pikemaks.

2006. aasta jaanuariturniiril Tokyos pidi Baruto äsjase pimesooleoperatsiooni tõttu ettevaatlikult maadlema. Tugevuselt kolmanda, makushita divisjoni turniir kestis seitse päeva. Baruto lõpetas skooriga 6:1. Sel turniiril ei saavutanud ükski makushita 7:0 tulemust, aga seitse meest said 6:1 tulemuse. Superfinaalis võitis Baruto kolm lisamatši ja tuli turniiri võitjaks. Turniirivõidu ehk yusho’ga kaasnes 500 000 jeeni preemiat, aga veel olulisema preemiana taas pääs juryo divisjoni.

---------------------

„Ma olin jaanuarikuu turniiri lõpus antud intervjuus öelnud, et järgmise taseme mehed, oodake, ma tulin tagasi. Julge ütlemine. Märtsiturniiril Osakas hakkas mul kohe hästi minema ja tervelt 37aastase vaheaja järel tegin ma sumos tulemuse 15:0. Sellega pääsesin kohe järgmisele tasemele – kõrgliigasse makuuchisse. Meedia huvi oli väga suur. Ka rahva tähelepanu algas sellest hetkest. See oli võimas start.”