104 293. Uuendan lehekülge. 104 374.

Poolteist tundi pärast rallimaailma meistriks kroonimist kasvab Ott Tänaku fännilehe jälgijate arv 81 inimese võrra minutis.

Uuendan lehekülge. 104 412.

Seda on üle kolme korra rohkem kui elanikke Oti kodumaakonnas, Saaremaal.

Uuendan lehekülge. 104 471.

Umbkaudu 15 aastat tagasi oli Oti fänniklubi suuruseks aga hoopis 20-30 pead - umbes 3500 korda vähem kui täna. Auto polnud toona sugugi nii uhke. Saavutused pooltki nii muljetavaldavad. Ent juba siis oli Tänaku seljatagune kindlustatud. Nii räägivad vähemalt Oti lapsepõlvesõbrad Toomas Pihl, Rando Hallik ja Alar Aavasalu, kes on oma silmaga tunnistanud Oti sirgumist Kärla küla garaažis mutreid ja polte keerutavast noorest poisiklutist rallisõidu maailmameistriks.

Vaat, kuhu arvutimängud viivad

Oti esimesed kaasaelajad tulid Saaremaa läänepoolses osas asuvast Kärla alevikust - paigast, kus mees üles kasvas, isalt sõidupisiku külge korjas ning vanaema auto roolis kätt harjutas.

"Mäletan elavalt seika, kui Ott oli umbes üheksa-kümne aastane. Vaatasin, et küla vahelt mäe pealt tuleb “piruka” auto, aga tühjalt, juhti ei olegi sees. Kui auto lähemale sõitis ja poe ees seisma jäi, siis nägin, et Ott tuli enda vanaema autost juhi kohalt välja," meenutab Alar.

Autode hingeeluga on Ott end põiminud põhimõtteliselt juba ajast, mil enesele jalad alla ajas - sõprade sõnutsi olid mutrid ja summutid Tänakule lapsepõlves mänguasjade eest. Ent teine asi, mis Oti sõiduhimule hoogu võis anda, oli Playstation 1 peal mängitav Colin McRae rallimäng.

Ühel hetkel muretses isa aga pojale kardiauto, mis poisi maine ümbruskonnas sekunditega orbiidile lennutas. “Me kõik kadestasime sellel ajal Otti,” tõdeb Rando.

“Mul tuleb meelde, kui Wussakas - minu vend - ja Ott olid meil mõlemad külaliste toas põlvili ja mängisid Playstation 1 peal Coli McRae rallit. See oli 1998. aastal,” märgib Rando, kes on Tänakust seitse aastat vanem. “Hiljem mäletan, kuidas Ivar Tänak rääkis, et poiss on tänu mängule kõvasti arenenud ja et koos Wussakaga näitavad nad kõvasid aegu. Lisaks oli Ivar vana rallimehena ehitanud puuri koos istme ja lisadega, mis andis mängule kindlasti ehedama mineku.”

Ühel hetkel muretses isa aga pojale kardiauto, mis poisi maine ümbruskonnas sekunditega orbiidile lennutas. “Me kõik kadestasime sellel ajal Otti,” tuleb Randol tõdeda. Ajal, mil teistel kluttidel oli hobidevalikus vibulaskmine, poistekoor ja judo-trenn, hakkas rallimehest Ivar aga Otile PÄRIS kihutamist õpetama ning kärme Ott hakkas vaikselt kiiruskatseid tehes jääradadel liuglema. Sõbrad nägid seda kui asjade loomulikku käiku: isa lõpetas ja Ott jätkas. Toomase silmis oli - ja on - Oti üks suurimatest iidolitest just nimelt Ivar.

Garaaž kui Oti edutee algne kese

Isa Ivari garaažil on Oti eduloos kindlasti oma koht: põhitöö kõrvalt laekuv sissetulek toetas poja kulukat hobi. Sõprade meenutusel tuli Otil tihtipeale ka endal garaažiseinte vahel tööd teha, ohverdades aja sõprade keskis, ent tema hinnangul polnud see kunagi Oti jaoks probleem. "Ta on alati olnud hästi võitlushimuline ja sihikindel," märgib Toomas. "Üsna varakult ütles, et ta unistab sõitmisest WRC-s. Unistus sinnapoole on tal kogu aeg olnud."

Saaremaa Rally. 2004.

Esimesed tõsisemad katsetused kiiruse peale sõitmises leidsid aset kodualevi läheduses Orikülas ja Kogulas, kuhu noored poisid said oma sõpra toetama vändata, jalgratas istumise all. Mõningatel juhtudel õnnestus end ka Oti kõrvalistmelt leida, kui juhus selleks soodne oli.

Alar räägib, et võimalus istuda kaardilugeja kohal avanes tal kümme aastat tagasi. “Külavahetee pandi kinni ja kõik oli turvatud. Küsisin enne autosse istumist: “Noh, kui suured need kiirused saavad olema?” Kuulsin, et Ott vastas “60-70.” Tegin suured silmad: mis asja, nii kiire! Ott hakkas naerma: “Ei-ei, ikka 160-170.” Ja no see oli ikka jube. Sõnu, mida ma Otile peale esimesi kurve ütlesin, ei saa kahjuks trükki lasta.”

Rallime mönuga!

Eesti Meistrivõistlused andsid sõpruskonnale põhjuse meisterdada Oti tarbeks lausa teda toetavad särgid ja lipu: algselt võistlusautona kasutusel olnud valge Volkswagen Golf inspireeris sõpru valgedest linadest meisterdama lippu, millel kirjas "Ott Tänak WRC Maailmameistriks!", ent aastate ja meeskondade möödudes teisenes lipu värv valgest kollaseks, edasi juba puna-valgeks. Usk Oti edusse on tema sõprade seas alati vankumatu olnud. Seda ka raskematel aegadel, mil Tänaku hüüdnimeks oli "Kraavi-Ott".

Üks raskemaid kogemusi fännidele oli aeg, mil M-Sport lepingu katkestas ning Tänakul tuli võtta vaheaasta. "Tulevik oli ebakindel. Meie ju uskusime temasse ja teadsime, et ta on kiire,” räägib Alar. “Oleks olnud ääretult kahju, kui talent oleks jälle pidanud ainult ümber töökoja sõitma. Õnneks andis Wilson talle uue võimaluse.”

Toomas Pihl, Tänaku lapsepõlvesõber, rallil fännipundi lippu hoidmas.

Tänaku fänniklubi tuumik käis noormeest võistlustel toetamas umbkaudselt perioodil 2005-2007: peale seda hakkas punt lagunema. "Ott hakkas kaugemal käima," nendib Toomas. "Inimesed läksid ülikooli... tudengitena polnud nii palju vahendeid teda toetamas käia. Siis tulid juba teised sponsorid peale, kes hakkasid tema fänniklubiga tegelema."

"Eesmärgile pühendunud. Kangekaelne, sihikindel ja töökas. Kõrvalt tundub, et kõik mida ta tahab, selle ta ka saavutab. Kui õnne ei ole, siis suure tööga ja saarlase jonnakusega," iseloomustab Alar oma vana sõpra.

Elutempo pole aga kõikidel vanadel sõpradel võimaldanud ühendust pidada. "Silmast silma suhtlesin Otiga vist umbes kaks aastat tagasi," märgib Toomas, kahetsus hääles. "Elu on läinud teises suunas ja Ott on perekeskis. Kui ta Eestis on, soovib ta pere keskel puhata. Sellist tihedat suhtlust enam meie vahel pole." Pikka aega pole Otiga otse suhelnud ka Alar.

Randol oli aga võimalus Tänakuga suhelda silmast silma mõned kuud tagasi, Portugali rallil: “Pikka juttu polnud: kuidas läheb, kas pildi saab ja edu! Isegi, kui me kohal pole, oleme mõtetes alati autos, millega Ott ja Martin parasjagu sõidavad.”

“Vererõhk tõusis”

Kaasaelamine distantsilt on tehtud lihtsaks: WRC live-edastused on meestel pidevalt jälgimise all ning kursis hoitakse end toimuvaga ka läbi kõikvõimalike artiklite ja virtuaalsete rallisõprade gruppide.

"Tohutult kahju oli, et ei saanud olla kohal ega võtta seda innustavat laulu “Ott ja Martin poodiumil shalalalala” koos teiste kaasmaalastega üles."

“Vererõhk tõusis, kui Sordo peale läks viimasel Power stage’il,” jagab Rando oma emotsioone ralli jälgimise aegu. “Teades Otti: kui vana midagi ette võtab ja see võtmine on alati maksimumi saamine, on oht, et autoga juhtub midagi või tuleb sõiduviga… Tohutult kahju oli, et ei saanud olla kohal ega võtta seda innustavat laulu “Ott ja Martin poodiumil shalalalala” koos teiste kaasmaalastega üles. Ja muidugi Eesti hümn, mis alati tundub liiga lühike. Peaks sisse viima sama lükke, nagu seda teevad brasiillased jalka maailmameistrivõistlustel, kus kogu rahvas laulab ühe salmi lisaks meloodiata. See oleks vägev!”

Alar on enda sõnul alati olnud Oti eduloos kindel: maailmameistritiitli puhul polnud küsimuseks “kas?”, vaid “millal?”: “Olen väga-väga rahul. Super emotsioon. Olen käinud Otile kaasa elamas umbes seitsmel MM rallil, saanud vägevaid emotsioone juba niigi. On olnud ka emotsionaalselt rusuvaid hetki. Kuid kordagi pole ma kahetsenud, et olen kohale läinud. See, mida Ott ja Martin enda fännidele pakuvad, on väga võimas.”

Ka Toomas rõõmustab koos teistega, olles Oti maailmameistritiitlit pikka aega oodanud. “Mis seal edasi - nüüd tuleb veel Austraalia kotti panna,” vaatab ta juba tuleviku suunas.