U17 jalgpallikoondises tekitatakse aastaringset õhkkonda
Koduseks EM-finaalturniiriks valmistuva U17 koondise juures töötav spordipsühholoogia konsultant Laur Nurkse selgitas, et oma töös on ta noortekoondislaste jaoks olemas 365 päeva aastas. Tiheda suhtlusega proovitakse luua õhkkonda, milles koondislased tunneksid ennast rahvusesindusega seotuna terve aasta jooksul.
Väikesena jalgpalli mängima asunud Laur Nurkse jõudis omal ajal isegi Eesti U17 koondise treeningutel osaleda ja Balti turniiril käia, kuid ühel hetkel jäi teekond pooleli. Otsustavaks said muud huvid ning vigastused, mille kohta nentis Nurkse, et toona polnud tal piisavalt teadmisi, et oleks osanud küsida nõu, mille abil oleks ta võinud mängimise juures püsida. Selle asemel keskendus Nurkse haridusele ja jõudis lõpuks psühholoogia erialani.
„Ma ei mõelnud kohe sellele, et tahaks teisi aidata, vaid pigem huvitusin sellest, et ennast paremini tundma õppida ja näha, milline on psühholoogia meie igapäevases maailmas," rääkis Nurkse. „Hakkasin üha enam mõtlema spordipsühholoogiale, aga tegelikult on saavutuspsühholoogia meie kõigi elu osa. Vahet pole, kas oled kokk, muusik, ajakirjanik või sportlane - kõikide meie elu ja tegemised on ju sooritused."
365 päeva ja oma sümbolid
Huvi psühholoogia vastu ja spordipisik juhtisidki Nurkse lõpuks spordipsühholoogiani. Jalgpalli valis ta oma erialaks seepärast, et tänu mängijakogemusele on see talle kõige paremini tuttav.
„Minu jaoks on tähtis, et mõistaksin spordiala tehnilisi, füüsilisi ja taktikalisi aspekte, saaksin aru reeglitest ja sellest, mis on konkreetse ala olemus," rääkis U17 spordipsühholoogia konsultant. „Kui läheksin praegu pesapallurite juurde, siis loomulikult tean, et seal tuleb kurikaga lüüa ja on kodujooksud, aga muu spetsiifika on mulle täielikult võõras. Samamoodi nagu ma ei lähe pesapalli, ei võta me ju ka jalgpallitreeneriks inimest, kes on varem pesapallitreener olnud."
Nii ongi Nurkse jäänud vuti juurde ja hetkel töötab ta järgmise aasta U17 EMiks valmistuva Eesti noortekoondisega. Kuigi koondisekogunemiste ja ühiste treeningute aeg jääb sageli napiks, on spordipsühholoogia konsultandi soov ja visioon kasutada maksimaalselt ära ka seda aega, mida noormehed oma klubide juures veedavad. Selleks kasutatakse iganädalast suhtlust, et koondislased harjuksid ennast aasta ringi koondisele pühendama.
„Loomulikult on nad eelkõige klubimängijad, aga tahame tekitada teistsuguse koondiseõhkkonna, et me kõik oleksime koondise jaoks 365 päeva aastas olemas," rääkis Nurkse.
Lisaks tihedale suhtlusele on U17 koondis asunud looma ka oma identiteeti. Selleks on ühiselt välja töötatud oma sümboleid, mis peaks Nurkse sõnul aitama kaasa sellele, et loodud identiteet ja väärtused oleksid mängijatega võimalikult palju kaasas: „Paraku on teadvus genereeritud selliselt, et mis pole silme ees, see on peast kadunud."
Kuna spordipsühholoogia on Eestis alles üsna uus nähtus, võib tekkida küsimus, kui paljud noored mängijad selle vajalikkusest aru saavad ja Nurkse püüdlustega kaasa lähevad. U17 koondise taustajõudude liikme sõnul oleneb kõik sellest, mil viisil psühholoogiat mängijateni viia. Ta selgitas, et loomulikult võib noor jalgpallur võõrastada, kui ta pole senise karjääri jooksul kordagi spordipsühholoogiast midagi kuulnud.
„Mõeldakse, et ma juba olen ju U17 koondisesse jõudnud, nii et miks ma peaksin nüüd äkki tegema midagi teistmoodi?" rääkis Nurkse.
Noorteni jõudmiseks tuleb neile läheneda õige nurga alt. Nurkse sõnul on hea ühenduslüli maailma tippmängijad, keda noored on harjunud teleülekannetest vaatama. Kui noormängija loob endale teadmise, et tema iidol kasutab samasuguseid meetodeid, on ta altim ka ise samasuguseid harjutusi tegema, et sellega endale tulevikuks hea pinnas luua.
Töö treeneritega
Peale U17 koondise on Nurkse ametis ka treenerite koolitajana ning üha enam loodab EJL treenerite litsentseerimise protsessi kaasata psühholoogiameetodeid. Nurkse sõnul on see vajalik selleks, et kuna mängijad on suure osa aastast oma klubi juures, saaksid sealsed treenerid oma teadmistega juba suure osa vundamendi ladumisest ära teha. Nii oleks (noorte)koondiste juures hiljem tõhusam ja efektiivsem jätkata.
Treenerite spordipsühholoogia vastuvõtlikkuse kohta sõnas Nurkse, et see on hetkel tume maa, mida hakatakse Tartu ülikoolis uurima. Selle käigus soovitakse kaardistada Eesti treenerite hoiakud ja arusaamad, mida spordipsühholoogiast arvatakse; samuti leida põhjused, mis võiksid sellega seoses tekitada negatiivseid emotsioone. Nurkse selgitas, et sellistel puhkudel tuleb alati vaadata peeglisse.
„Kõike - ka spordipsühholoogiat - saab inimesteni viia väga monotoonselt," rääkis Nurkse. „Siis on lihtne süüdistada treenereid, et nad ei taha või oska seda kasutada. Tegelikult tuleks aga alati vaadata peeglisse ja mõelda, kas ma suutsin teha need teadmised piisavalt paeluvaks ja arusaadavaks."
Nurkse lisas, et kui spordipsühholoogia teha võimalikult lihtsaks, siis saavad treenerid aru, et selle kasutamine ei nõua suuri muudatusi, vaid juba teatud lihtsate meetoditega saab paljugi muuta.
Kuigi treenerite koolitamine on osa Nurkse tööst, on tema jaoks praegu väga selgelt fookuses U17 koondise tegemised. Järgmisel kevadel Eestis toimuvaks noorte EM-finaalturniiriks valmistuv Eesti noortekoondis on juba praegu olnud pidevalt meedia tähelepanu all. Kas noored saavad Nurkse abiga finaalturniiri pingetega hakkama? Spordipsühholoogia konsultant sõnas, et kogu noortekoondise taustajõudude tiimiga üheskoos tahetakse mängijatele anda selge signaal, et väljastpoolt seatud pingeid ei tasu oma õlgadele võtta.
„Tahame nendeni viia idee, et kõik see, mida nad mõnest väljaandest või portaalist loevad, on alati kellegi teise arvamus või kontseptsioon," rääkis Nurkse. „Isegi maailma parimaid kritiseeritakse ja seepärast tahame ennast näha U17 koondises seestpoolt, mitte saada hinnanguid väljastpoolt."
Koduse suurturniiri eesmärke ei tahtnud Nurkse avalikustada, kuid sõnas, et neidki hinnatakse sisemise arengu järgi: „Kui tunneme, et oleme arenenud ja soovitud suunas tublide sammudega liikunud, siis on kõik superhästi."
